asfaldilt jääle

mu esimesed (miinus saabas) ja mittetriibulised.

pikk vahe jälle tekkinud. mis seal ikka, vahepeal kõvasti uisutada rassitud ja nüüd, sügise tulekuga, on veidi aega tekkinud. rulle pole poolteist nädalat alla saanud, sest ilm on nii kasin, et tuleb vist hooaeg lõppenuks lugeda. kahju, sest liikumine hakkab uisutamist meenutama ning paar nädalat tagasi joonistasin tuulevaiksel õhtul Pirita teele nii ilusais S-e, et raske oli öö hakul kodu poole veereda. saaks seda taset nüüd talv läbi hoida, siis võiks kevadel hõisata.

tormikolmapäeval õnnestus isegi trennike Lilleküla staadioni naabruses ära teha, ent seda soosis kuiv asfalt. seda luksust viimased päevad pole olnud.

niisiis kontakteerusin Kert Keskpaigiga, kes Maple´i jääterasid vahendab, ning sain omalegi esimesed isiklikud jääterad. käisin ja kakerdasin nendega kohe peale allakruvimist kohe ka Premias jääl ning tunne on ... huvitav. kui arvad, et rullidega oskad sõita küll, siis jääl see arvamus põrmustub. tehnikavigu andeks ei saa.

samas, kui hästi kulgeb, siis on puhas kaif. pooleteisetunniga saingi mingi tunnetuse ka lõpuks kätte ning lõpuks võis liikumist isegi uisutamiseks pidada. õppimisruumi on palju niiet igav ehk ei hakka.

nüüd tuleb ainult leida aeg, mil jääle laste hokitunni mudilasi ei pudeneks. paar avariid sai pühapäeval läbi proovitud. kodus ei tasu proovida.

muide, Eesti mehed lähevad esindusliku delegatsiooniga Venetsueelasse võistlema 1. novembril.

kuumutamine vol 2

nii saab ka kuumutada. foto Bont.


praegu on täitsa hea meel, et paar päeva vihmane on. esiteks ei teki siis kiusatust ja teiseks saab korralikult ära taastuda. teisipäeval nimelt juhtus nii, et lubasin endale toast välja veeredes, et ei kuku uhama ja teen rahuliku tiiru, kuid Lillepis ühe tuulerohke sirge eel üks ratur must möödus. kuna tuulega lõik on, teadagi, tüütu, siis haakisin end sappa.

tempo oli tal üleval, mis tähendas, et mul ka. aga kõik sujus ja veeremine oli ilus (Rollerblade`i kombinatsioon Hyperi veerevatest ning HTO PRO laagritest teevad oma töö), et andsin aga minna. hiljem kodus tundsin, et põlv vist ei kannata veel sellist lähenemist välja. homme julgen ehk uuesti, rahulikult, veerema minna.

täna aga on uuesti ees käik A&T Sporti, et vasaku jala saabast veidi kuumutada ning paremaks vormida. hakkab hästi tobedalt jalale. eks esimesel korral ei saanud teda 100% paika ka, sest saapad võetakse fööni pealt maha ühel ajal ning esimesena sõlmisin jalga parema jala oma, mis tähendas, et vasak oli asjani jõudes juba maha jahtunud ning veidi tahkunud ehk mitte nii hästi vormitav kui võiks.

vaatan ka üht õpetust, kuidas õigesti kuumutada. pole ise varem selliselt kettaid kasutanud.

Rollerblade Rachemachine - testitud, ja mitte ainult

mudelivalik. 1. tunni kestvussõit 2009.

juhtus nii, et Rollerblade`i demopäeval sattus jalga Rachemachine`i mudel. olin kohale veerenud enda Canariamidega ning kontrast esimese mugavuse kasuks oli selline, et mul on nüüd uued nunnud. läksin tegelikult ainult rattaid ostma.

kuumutatud ja kaks sõitugi tehtud. hurmav. üks nukk hõõrub totralt ja tuleb ilmselt üks kuumutusring veel teha, kuid muidu on vinge. HTO PRO ja Hyperi rataste kombinatsioonis on nii pehme veeremine, et polegi miskit sellist varem kogenud. vastu tuult kannatab ka ilusti lükata.

Canariam Signo läheb seega müügiks. annan Fila raami ka kaasa. saapa suurus 42, millimeetrites 275. ühe korra kuumutatud, hästi hoitud, kulumisjälgedeta. vahatatud paelad.

urban city skating vms

päev otsa passisin eile ilusat ilma ja õhtu seda pakkuski, ent pooletunnine siesta tegi nii uniseks, et mõtlesin uisutrennist loobuda. 22 paiku olin siiski ratastel ning tavapärase Pirita-Lillepi trajektoori asemel võtsin pöörde linnavahele. mõtlesin testida, kas on võimalik Pealinnas suurerattalistega tänavatel harjutada. mitte, et seda peaks saama. niisama, uudishimust.

jalga panin muidugi püssid ehk madalad saapad, mille kontroll ja juhitavus on kaks erinevat asja suurte saabastega võrreldes. uhasin sadamasse, keerutasin paari parklas ja siis kippusin Rävalasse, sest tööle jalutamisega olen seal uut ja musta asfalti märganud, millel kohe kisub veerema. allamäge sai hea hoo sisse, mida taltsutas veidi Radissoni ees krobeliseks muutunud sõidutee. politseid polnud õnneks, oleks pättuse eest ilmselt rihma saanud.

aga on võimalik küll. sprinditrenniks (lõikudena) ja niisama kulgemiseks täitsa võimalik linnavahel hakkama saada. huvitavam ka, kui nädalast nädalasse ühel ringil lasta. asfaldi ebaühtsus ning üleminekukohad ja rööpasse sõidetud teed veidi kisuvad rõõmu alla. aga ainult veidi. järgmisel nädalal jälle.

täna käisin uisuklubi ABEC korraldet koolitusel ja tekkinud enesekindlus sai mitu suurt pragu. üldse ei oska kohe, selline tunne. osalt toitis seda ka mu poolkõrge saabas, mis korralikult poosi sisse võtta ei lasknud oma kõrgele ulatuva jäikusega. kui positiivset nooti sellest kõigest otsida, siis arenguruumi on ehk igav ei tohiks hakata.

esmaspäeval proovin uusi madalaid saapaid. ikkagi ei pääse vist :P esmaspäeval siis Lillepis jälle tarkust ja stiili ja tehnikat ammutamas.

nädalavahetuseks Saaremaale. kes Ninase kandis liigub, siis seal uue tee peal teen ilmselt poognaid.

uus algus

Eesti üks parematest, Kert Keskpaik Lillepi pargi rajal II Tallinna uisumaratonil.

alustasin eile postitust ja kirjutasid "midagi huvitavat polegi toimunud". panin selle päeval kirja ja mõtlesin, et lõpetan sissekande õhtul kodus. ja siis. lõi taeva selgeks, enne neljapäeva sinist taevast üldse ei lubanud, mis loomulikult tähendas peaaegu spurtimist töölt koju ning uisude jalga sidumist ning padavai Pirita poole minema asutamist.

mõtlesin, et teen rahuliku sõidu, sest tuul oli tugev ning palvetasin rajale suundudes, et tuul oleks vastu Piritale minnes, mitte vastupidi. eksisin mõlemas ja uhasin Piritale sellise kiirusega, mida varem pole arendanud. tehnika klappis ja 45-50 km/h võis olla vabalt. kirjeldamatu tunne ja tänagi kisub veel naerule. võimas, ma ütlen. võimas. eriti pärast tervet talve siseruumides higistamist.

üldse võib eelmisest nädalast uiskudel tehtavat trenniks nimetada. seni oli harjutamine ja opist taastumine. nüüd hakkab juba võhm naasema ning selg harjuma.

mis on miinus, on suurte saabaste kobaklus. RB Pro Marathon on küll kergem ja kompaktsem saabas kui muidu kõrged saapad, aga ikkagi - kilone kobakas kaasas tassida on väsitav. hakkab kordamööda madalate saabastega harjutama.

teine miinus on koristamata Lillepi park (nägin eile kahte kukkumist, käbide otsa) ja osad pimedad kurvid. Oliver kirjutab oma kogemusest.

lõpuks siiski positiivne noot. nädalavahetusel väisasin hooaja teist võistlust, tunni kestvussõitu aurusaunas (üle 30 kraadi sooja pluss üha kasvav õhuniiskus). kuna ise olin pooleteise kuu jagu uiskudel, ei hakanud end lõhkuma ja lasin teistel piinelda. tegin pilti, näitan lähipäevil.

EDIT: mõned fotod võistlusest: www.flickr.com/photos/rulluisutamine.

jälle kogenum

sain eile jälle kahe uue kogemuse võrra rikkamaks. esiteks põrkusin ühel laskumisel mesilasega, tegemist võis olla ka suurema kärbsega. sain küll otse kümnesse (nina pihta pikeeris), ent hullem jäi olemata, suskamist selle kiiruse pealt ei õnnestunud ilmselt sättida.

teiseks ei olnudki varem paljajalu Pirital bussile läinud ning koju jalutanud, uisud näpus. olin parasjagu viimast ringi lõpetamas, kui padukas tee märjaks kastis. laagreid ei raatsinud raisata ning libeduse vältimiseks kolisin bussipeatusse varju. sooja õhu tõttu lootsin küll, et tee on kiirelt kuiv ja saab edasi rullida, aga lootuseks see jäigi.

ja esmaspäevasel ringil rikastusin kogemusega, kuidas süda teeb jõksu kui Lillepi Selveripoolsel laskumisel jalutas lihtsalt mingi sell, kõrvaklapid muusikaga kõrvas karjumas, põõsast välja ja risti üle tee. paar vilet, aga muusika vist oli valjem. kokkupõrget õnneks proovima ei pidanud. sõnatuks tegev pohhuism.

täna toimub õues muidugi endiselt puhas ikaldus. see nii meenutab eelmist suve, kus närviliselt nädalate kaupa ilmateadet jälgisin ja taevast piidlesin.

abiks ikka

kaks vidinat, mida varustusse soovitan. uute saabaste tõttu olen veel hädas (pole veel päris jala järgi kujunenud) hõõrumiste ja jalapealehakkamistega (jalg jääb siin tavaliselt voodrile vms alla). niisiis käisin apteegis nõutut nägu tegemas ja sain kaasa kaks toodet, mis oma headust paari proovikorraga tõestanud on.

- esiteks huulepulga moodi keemiline asi, mis aitab hõõrumiste vastu. tekitab nahale miskit geelisarnast, isegi kui hõõrub, ei muutu koht kuumaks-hellaks ehk ei teki ville. ca 85 krooni.

- extreme plaastrid (mägironija pilt on kaanel). tugev liim ja riie ning peab seetõttu vastu ka pikemale hõõrumisele ehk ei kooru näiteks sporti tehes maha, selle käigus osa nahka ja karvkatet kaasa võttes. ca 45 krooni.

olen proovinud ka haavaplaastreid villide peale ehk neid, mis on pehmed, kummimoodi materjalist, kuid need kipuvad esimeste minutite jooksul oma kohalt lahkuma. oma kogemus seega soovitada ei luba.

suvisida tegemisi ära viska sügise varna

1. juuni, pärast esimest veeremist uutel ratastel.



põlvelõikusest on nüüd nii palju möödas, et kannatab vaikselt trenni tegema hakata. mis tähendab, et sel nädalal tuli kolm tiiru uisukudel, ajaliselt mõned tunnid. endiselt vaimustun tempost ja veeremisest. tehnika muidugi on koledal kombel pikast pausist kannatanud, aga see on lihvitav.

küll olen sel nädalal pahandanud palju. iluste ilmade tõttu on rattal ja uiskudel liiklejaid ka palju, nii Pirita teel kui Lillepi kodurajal. mida ei ole, on ohutunne ja kohati ka teistega arvestamine. kiiver on üsna haruldane nähtus, ka siis, kui inimene eriti üldse ei kontrolli kuhu või kuidas uisud ta viivad. ja siis keset rada tuterdamine, lastel vabalt joosta laskmine jne jne.

saan aru, et suvi ja aktiivsed eluviisid jms jne, aga nõutuks teeb küll kui laskumise järel avaneb põõsa tagant kamp keset teid vankritega parkinuid. ei teagi, mida teha. vist õhtul hiljem käima hakkama. selles mõttes oli sügisel toredam, et ilm küll jahedam kui sellevõrra ka liiklejaid vähem.

ps. kuna ilm on ilus, siis lubage siia ka veidi pausi ehk jutu asemel tegusid ja rulliradadel näeb.

muide, lugemiseks. Eesti mehed Euroopas karikasarjal osalemise muljed Jaanus Ritsoni sule läbi ning Kert Keskpaik peab samuti ajaveebi.

uuesti rajal

Kert Keskpaik eile, Tallinna II Rulluisumaratonil esimesena finišis.

ikka ja jälle imestan, kuidas tunnine uisutiir teeb nädala heaks. ükskõik, kui kiire ja pingeline on olnud, siis tund ratastel ja metsa vahel ning kõik on ebaoluline. võimas. mäletan selliseid laenguid eelmisest sügisest ka. pärast talve sisehallis higistamist on see meeletu motivatsioonisüst.

eelmisel nädalal tegin pärast aprilli teise tiiru, sest lõigat põlve konditsioon tundus olevat opieelne. mõtlesin, et teen rahuliku tunnise otsa, et ei võistle ja harjutan uut saabast jalaga. raske on mitte kiirendada, kui ilm on ilus ja soe, uued rattad-laagrid (HTO PRO laagrid) veerevad peaaegu et ise ning mitu tükki konkurentsi ka tee peal võtta.

stiil õnneks väga ära vajunud pole, uisutunnetus (uued saapad ka) ja vastupidavus on aga kasinad. eks lähikuud lähevad lihvimisele. sügiseks saab ehk asja ka. vaatame-proovime.

naasesin kõrge saapa juurde, sest hüppeliigese kõõlused tunduvad mitte väga kannatavat madala saapa serva ja kippusid põletikuliseks. muidugi võib asi ka konkreetses saapas olla. suurel mudeli on kaaluvahe ja juhitavus nõks kehvem kui tahaks. aga kannatab ehk ära kuniks vajalikud piirkonnad tugevaks treenitud ja paari muud mudelit saabast ka katsetatud.

eile käisin maratonil ka. sõita ei kannatanud, tegin pilti hoopis. püüan õhtul miski veebigalerii ka tekitada.

EDIT: galerii hakkab edaspidi olema siin - www.flickr.com/photos/rulluisutamine.

kõrge või madal?

Poolkõrge saabas Bont Semi-Race, alternatiiv kõrge ja madala saapa vahel. Foto The Life Of Bryan.


sügisel lubasin kirjutada kõrge ja madala saapa võrdluse. teen selle nüüd, hooaja alguseks ära. enamusel ehk veel saapad ostmata. ja lõppu lisan paar õppetundi.

tegemist puhtalt kogemusliku kokkuvõtte (põhineb kolmel uisupaaril), mitte teadusliku analüüsiga.

alustasin ise kõrge mudeliga (Fila FM100), ent liikusin madala peale ja eelistangi tegelikult ise viimast - kiiruse, kompaktsuse ja kerguse tõttu. teisalt jälle olen hädas sellega, et madala saapa serv ei tee koostööd hüppeliigese ümbrusega ehk tõrjun hüppeliigeste ümbert kõõluste põletikku. võimalik täitsa, et konkreetse uisusaapa häda. nii kaalungi sel hooajal kahe paariga tegeleda - võistlemiseks üks (madal), trenni teine (kõrge). variandiks võib olla ka nn poolkõrge saabas - Rollerblade´i mudelivalikus on selline näiteks Pro Marathon, Bontil Semi-Race.

minu muljed siis.

kõrge saabas
plussid:
- toetab hüppeliigest
- pehmed ehk jalas kohe mugavamad

miinused:
- raskem kui madal
- füüsiliselt kobakas
- suvel jalas palavad, katab jalast suurema pinna

madal saabas
plussid:
- kergem ehk saad jõudu sõidule ja tehnikale kuulutada, mitte saabaste tassimisele
- kompaktne suurus ehk paremini juhitav
- universaalsus - saad vahetada raami, kuumutada saapa täpselt jala järgi jne

miinused:
- surve hüppeliigesele suurem
- täpne jalgasobivus kriitilisem kui kõrgel saapal
- vähem pehmendusi
- kohati krõbedam hind

mida kõrva taha panin?

- anna aega ehk uut saabast harjuta jupikaupa, mitte kohe kaheks tunniks kruiisima. Näiteks uue saapaga sõitma hakates sõida paralleelselt veel vanaga (nn üleminekuaeg). Jalg vajab harjumiseks aega, muidu on tulemuseks hõõrumised, villid, halvemal juhul ka näiteks hüppeliigese kõõluste põletik (sain ise selle madalate saabastega liigusinalt sõites).

- proovi erinevaid jalga - jalad on erinevad ehk üks mudel sobib ühele, teine teisele. Jala laius ja kuju inimeseti erineb ning sellest sõltub uisu mugavus jalas.
- numbri järgi ära iial osta. mu tennise jalanumber on 44, jooksutoss 43,5, madalad uisud 42, kõrged 43. süsteem, ma ütlen ehk proovi jalga.

olulisim moraal: uisk peab jalas (ja sõites) mugav ning mõnus olema. kui midagi (ka väikest= häirib, siis on tulemuseks kehv fiiling ning lõpuks võibolla ka vigastus. iga väike ebakõla võimendub sõiduga järk-järgult.

avatud

ei pidanudki eile vastu ja keerasin pehmed kummid alla ning lahkusin 1700 Pirita poole. olin hoobilt tagasi sügises, kus uisutiir kõik keerulise peast pühkis ja koju jõudsin nagu uus inimene. meeletu positiivne laeng, kirjeldamatu. sarnane eufooria valdas eelmisel kevadel, kui esimest korda ilusa ilmaga sörkima sattusin. kogu talve hallus ja sopp ja pori on korraga nii tühised.

täna on jala teatud lihased valusad, ent selg, mida ise rohkem pelgasin, ei annagi tunda. talvine jõusaaliskäik on asja ette läinud.

muidu oli üsna sürr elamus lumiste platside vahel kuival asfaldil kulgeda. tee oli tühi ja linna poolt tulles sai mõnusalt hoogu üles. kõik liigutused polegi veel lihastest ununenud.

lühikokkuvõte hetkeseisust.

+
- teed on puhtad ja sõidetavad
- kui graniit on maas, on ta enamasti ühes jooksvas viirus ehk praegu on teda soodus koristada, enne kui laiali pühitakse
- taganttuul

-
- graniit on veel maas
- uusi saapaid on vaja, olemasolevad hakkavad ikka lollisti jalale (hüppeliigese ümbrus ja saapa laius segavad)
- vastutuul
- Lillepi rada on hetkel uisutamatu, nõlvadelt sulab lumi otse üle tee
- pori ja liiva on palju, eriti madalamatel lõikudel

hooaeg 2009 - peaaegu avapauk

märk sellest, et kevad (häälda: rulluisuhooaeg) hakkab lähenema, on pidev uisuinfo lappamine ja poest veerevate saabaste otsimine. eile peaaegu libastusingi juba, sest asfalt iga päevaga järjest kuivem ning eelmisel nädalal näidati isegi päikest ja Lilleküla staadioni ümber oli kõik ilusti kuiv. linnas uitav tuul siiski sundis loobuma. muidu mõte kipub juba regulaarselt mere äärde ja Lillepisse uitama. sügisest saadik (3. novembril sai vist viimane veeremine tehtud) olen "nälginud" ja uisku katsunud, mitte jalga pannud. tahaks juba küll. nädalavahetuseks lubab sooja, äkki saab jala valgeks.

aga enne füüsilise tegevuseni jõudmist paar uudist. esiteks, blogimine siin veidi muutub. liitusin sügisel ABECi uisuklubiga ning hakkan koostöös nendega ajaveebi pidama. mismoodi ja mahus jms teemad selguvad lähinädalatel, enne hooaaja algust. teine nupp, et Abeci Twitter ehk säuts ehk lühisõnumite vahetamise koht asub aadressil www.twitter.com/rulluisutamine. sealgi hakkab igasugu kiiremat infot olema. tuleb põnev hooaeg, ma arvan.

ja otsin uusi saapaid.

lisatud 2 tundi hiljem: tundub siiski, et 31.03 läheb ajalukku kui esimene rullimispäev. kohe, kui tööasjad valma, rattad alla ja minek. vapramad on muidugi juba üle-eelmisel nädalavahetusel oma esimesed veeremised ära teinud.

tööorja päevaraamat

kuniks töörindel tegusid teen, lugege teiste kirjutatut, mis küll otseselt uisutamise kohta ei käi, ent spordi kohta küll:

- rattahuviline Margus Merisalu kirjutab Õhtulehes mittetervisesportlaste otsitud põhjustest sportimisest hoidumiseks
- Andrus Nilk vahendab EPLis, kuidas on joosta 246km jutti

ja Haruki Murakami kirjutab raamatus What I Talk About When I Talk About Running, miks tasub joosta ja mida see annab. üks moraal näiteks: kui tahad elada ebatervislikku elu, vajad sa tugevad ja vastupidavat keha.