Monday, October 4, 2010

kuidas uisutada 100+ km?

Jälle üks ring tehtud. Foto: Spordiportaal.

Laupäeva hommikul 8.30 paiku südalinnast Lillepi pargi poole veeredes oli tõusva päikese ja härmas rohuga täitsa lüüriline varahommik. Merelt voolas udu, tänavad tühjad. Ees ootas 6 tunni võistlus, milles mul eesmärk 100 km täis sõita.

Mõtlesin veel, et varsti ujutab selle lüürika üle testosteroon ja rullimise vahel pole aega muule mõelda, kuid nii ei juhtunud - Lillepi templina mällu ei sööbinud. Start oli meeldivalt müstiline – auravad hingeõhud, sooja tegevad liigutused ja vaikselt liikma hakkav aurav mass. Ilus. Suvel sellist pilti ei näe.

Aga minu esimene uisuvõistlus siis üle kahe aasta.

Esimesel ringil jäin miskil põhjusel hajameelselt suuremast grupist maha, siis sõitis must küsiva pilguga mööda Tarmo F ABECist, kes vist hetkeks mu selja taha tempo tõusu oli ootama jäänud, mis mindki äratas. Huvitav, mida ma mõtlesin, üksi 100 km uhada? Grupis on ju igal juhul lihtsam-kiirem, saab vahel selga sirutada. Tüürisin rulliussi sappa. Minek oli mõnus – 25-30 km/h.

Teise ringi laskumisel leidsin võimaluse külje maha panna ja kasutasin selle ka kohe ära. Haaknõelaga number ja natuke ka asfalt rebisid kombe puruks, põlv sel aastal neljandat korda veriseks, vasema randme valusaks, kannikalt sai äsja paranenud lapilt jälle naha maha. Grupi saba kadus põõsa taha. Et luid ei murdnud, spurtisin järele ja sain ca kilomeetri pärast kätte. Sealt pärineb ilmselt päeva maksimumpulss.

Temperatuur oli hommikul vist nullilähedane ja esimestel ringidel oli veidi jahe, ent see kadus grupis ja liikudes kiirelt. Nii et sooja pesu+kombe peale polnudki midagi juurde vaja. Tuul muidugi ka soodsas suunas, kirdest ehk Lillepi sirgel selja tagant.

Pildil vedamisjärjekorras kolmas. Foto: Lille Loo.

Mingil hetkel lagunes grupp kaheks ja kiiremad veeresid eest ära. Et minna veel pikalt, ei hakanud tõmblema ja jäin esialgu teise. Vedasin ise ka ringi jagu. Hästi mõnus fiiling ja värk.

Stardiärevuses olin joogi peale mõelda unustanud ja eeldasin, et tehakse ühispeatus vms, sest paljudel ei paistnud joogipoolist kaasas olevat, aga seda ei juhtunud. Nii siis jäin seisma, enne kui kütus täitsa otsas, tankisin end kiiresti spordijoogi ja veega ning surasin seljataskusse ka pudeli. Päeva teine sprint siis grupile järele. Hiljem liikusid grupis veepudelid edasi-tagasi, kihvt.

Siit edasi kulgesid kilomeetrid 50 kilomeetrini üsna sündmusteta. Vahepeal küll juhendasin selja taga ja ees liikuvaid kaaskannatajaid – pidevalt sõeluti mõttetult ohtlikke olukordi tekitada. Tegemist polnud ju võistlusega, see riskimine tundus nii asjatu. Näiteks selja taga sõitja ei toeta laskumisel kätega sul seljale, vaid kuidagi pooleldi ühe käega toetab ja siis poole kehaga veereb enamvähem su kõrvale. Üks tõuge ja meil on uisud koos. Jabur. Grupisõitu kohati ikka ei osata.

Mõne aja pärast said kiiremad meid ringiga kätte ja see kiskus meie grupi puruks, sest osad otsustasid kaasa minna, ma jäin kellegi selja taha passima ning jäin liiga maha, et järgi tõmblema hakata. Kulgesin siis mõnda aega Ain Parve ja Ants Juhaniga ühes seltskonnas ja nende tuules. Et tempo oli maas ja mõte banaani manu liikunud, otsustasin toidupeatuse teha, et mõne aja pärast tagant tulev grupp kinni püüda.

Kohe läheb söömaks. Foto: Lille Loo.

Sool ja banaan hinge all, aga gruppi ei tulnud. Uhasin siit mõnda aega aega üksi, see osa oli killer - tempo kokkus, tujule ka kõige paremini ei mõjunud. 60 km kandis tulid kiiremad ja haakisin sappa. Jõudis ka nendega kaasa minna, mis oli meeldiv tunne, sest mul olid all 100 mm rattad, kiirematel enamusel 110mm. Ehk kohati veereti laskumisel lihtsalt eest ära ja pidin rohkem tööd tegema, et vahet mitte käriseda lasta. Niiet oma lõbuks saab küll, aga võistlemiseks tuleb vist ikkagi moega kaasa minna.

75km kandis tekkinud lõhet siiski enam kinni ei lappinud, vist tõsteti veidi ka tempot. Otsustasin enda lõhkumise asemel jälle toidupeatuse teha.

Siis olin jälle veidi aega üksi, ees seljaga vastu tulevad olid liiga aeglased, tagant grupiussi ei paistnud. Hakkas raskeks muutuma, üle kolme tunni oli veeretud ning reie tagaküljed vaikselt väsinud. Hoidsin mõõdukat tempot, et kinni mitte sõita, samas ülearu naudingut just ei tundnud.

Siis läks ringide lugemine sassi. Kuna tagant tuli ühel hetkel jälle üks punt, siis haakisin neile sappa ja kulgesin kümmekond kilomeetrit nende tuules. Teadustaja kommenteeris, et võistluse lõpuni jääb veel 1,5 tundi ja mõtlesin, et ohhoo, äkki sõidan ikka kogu aja ära.

Mängisin selle mõttega ringi jagu, ent siis hakkas käe tuikamine ikkagi end nõudvamalt meelde tuletama ja otsustasin, et aitab küll. GPSi järgi tuli 110 km, ringide järgi 107,5. Hommikul oli ka kohale veerenud, selle peale mõtlesin küll hiljem, et milleks.

Eile oli kael valus, uisupoosist ette vaadates päris korralik koormus.

2,5 km raja monotoonsus meelde polegi jäänud. Nii et täna jälle rullima. Äge sügis.

Vasem käsi võttis eile kätte ja paistetas randmest siiski üles. Doktor tegi pilti ja ütles, et venitus. 10 päeva elastikut. Õnnelik õnnetus.

4:28 ja 107,5 (või GPSi andmeil 110km). keskmine kiirus 24 km/h (tippkiirus 48), pulss 134 (maks 208, mis on vist rubriigist fantaasia, sest mul üle 200 ei tohiks olla). Kolleeg Raivo Äripäevast pani jooksuarvestuse 60km kinni.

Tulemused ja fotod Spordiportaalist.

Monday, July 26, 2010

Bont vs maailm

Bont Jet vs Rollerblade Racemachine. nagu näha, on Bonti saapas jalg madalamal ehk saabas paremini juhitav. kolmepunktikinnitus teeb sõidu hästi jäigaks. Rollerblade samas hiilgab asümeetrilise paeltesüsteemiga ning hästi istuva saapaga.

mul on uued nunnud. sel korral nimega Bont Jet. kuna nüüd kolme (eelmised Canariam ja RB Racemachine Platinum) madala saapa kogemus, väike kokkuvõte.

et Bont ajab oma kolmepunktikinnitusega oma asja, on see tinglik vastuseis muule maailmale.

- saabas embab hüppeliigest enam kui RB, sarnaselt Canariamiga. jalas mugav, saapa serva tuleb lihtsalt kuumutades piisavalt vormida, et hüppeliigese kohalt liiga tegema ei hakkaks. jalas istub esimesest korrast peaaegu valatult, teine kuumutamine valab veel paremini jalga ning kolmas sõit on juba selline, kus sai rõõmust uhada ega pidanud paelu vms kohendama. RB oli esimesel korral samas rohkem valatud, muidugi, ta nn säär on sellise ehitusega, et ulatub madalamale ning hüppeliigese kohale ei ulatugi ehk teoreetiliselt ja praktiliselt vajab vähem sättimist. Bonti saab samas täpsemalt jala ümber vormida.

- Bonti kolme punkti kinnitus teeb raami ja saapa koostöö jäigaks. mis tähendab, et tõuke jõud lähebki tõukesse, mitte ei kao füüsika kaasabil kuhugi saapasse. sellest vahest saab juba lihtsalt proovitiiru tehes aru ja see on mulle olulisim ning rõõmutekitavaim muutus.

- kuna saapa ja raami kinnitused asuvad ka madalamal, on sõit stabiilsem ja uisk paremini kontrollitav. muidugi eeldab see ka nii sõiduasendi kui -tehnika kerget korrigeerimist (mul tõi uisuproov esimesel 100 meetril, mõned päevad pärast enda veriseks kukkumist, kaasa uuesti asfaldil lohisemise). mingi sarnase koperdamise tagajärjel õnnestus bussipeatuses end teiste ees maha kukutada. raami ja saapa mastaap vajab veel harjumist, pärast kolmandat veeremist saab juba vähem sellele mõelda.

- materjalid tunduvad robustsed ehk vastupidavad. nagu peabki. esteetiline detail ka Bonti saapa mustavärvi sisu. kuna spordiasjad liiguvad ehk kuluvad ja määrduvad, siis vägagi tervitatav.

- saabast saab kodus praeahjus kuumutada (heat mold). ei pea kuskile spetspoodi spetsseadme manu minema. ajasääst ja mugavus. esimesel korral muidugi hea kellegi oskaja juhendamise järgi protsess läbi teha. kuidas rulluisusaabast kuumutada, kirjutan lähipäevil pikemalt.

- jalale käivad saapad loomulikult täitsa uutest kohtadest, kanna ümber, aga see on mööduv nähe. tuleb lihtsalt vaikselt harjutada ja mõlema paariga segamini sõita. siis ajab jalad segadusse vms ega teki hädasid. teooria on selline, eks lähinädalad kinnita või lükka ümber. (lisatud veidi hiljem - teooria kinnitust ei hakanud ootama, kuumutasin hoopis teist korda ja korras).

- paelte sidumine meeldiv - vahatatud paelasid ei pea jõuga kinni kiskuma, saapa vorm on selline, et saabas hoiab hästi jala ümber ning paeltega lihtsalt fikseerid, kergel pingutad ainult.

- õhuagud keeltes, palava ilmaga jahutab. eks näis, mis sügisel jahedamaga saab.

üldistada, milline parim ja halvim, hetkel ei julge. saapad on idee järgi küll ühesugused (madal ja jäik), ent materjalide ja disaini tõttu siiski väga erinevad. ühele sobib RB, teisele Powerslide jalga.

moraal: kui jalga proovides saabas sobib ja on mugav, siis need valigi. lihtne.

oma Apache´idest kirjutavad Tõnis ja Leivo.

Thursday, July 22, 2010

et uued saapad oleksid sõbrad, mitte (vere)vaenlased

Rulluisud, Rollerblade´i esituses nädalavahetuselt 1 tunni kestvussõidult. Panin veel fotosid Flickri galeriisse.

oma vere, higi ja pisaratega saadud kogemus. veeren nüüd kahel paaril uiskudel, sest Bonti proovitud mudel Jet tundus jalas oma jäikuse ja õhuavade ning madala raskuskesega hea, et ... edasi aimate ise.

uue saapaga aga kaasneb mul ja tõenäoliselt ka paljudel teistel see rõõm, et jalad ei oska eriti olla, sest vana saapaga juba harjutud ja uue omaksvõtt võib olla nii vaimselt kui füüsiliselt ebameeldiv. mõne sõnaga hõõrub ja pigistab, halvemal juhul kisub põletikuliseks.

seda seepärast, et saapad ikka ei ole päris ühesugused. näiteks Bonti mudel katab hüppeliigese ja saapa säär lõpeb liigese kohal (liigese kohal hõõrumis ja põletikuvõimalus), samas Rollerblade´i kahe aasta tagune Racemachine on madalam ja toetab liigest veidi teistmoodi. üht mudelit kasutades harjub jalg selle järgi ning uuele üle minnes võib tore hobi mõneks ajaks õuduka varjundeid külge võtta.

samas saab seda kõike vältida, et esiteks ala kui uisk pahameelt või kroonilist vigastust kaasa ei too. siinkohal kadestan muidugi neid raudjalgu, kellel ei hõõru kunagi midagi kusagilt, sest nad saavad edasilugemise asemel nüüd juba rullima minna.

aga teistele mõned soovitused (mille vastu ise muidugi ka eksima kipun):

- uue saapaga ära täismahviga kohe treeni, esimesed trennid olgu lihtsalt saapaga harjutamiseks ja harjumiseks. sõitsin ise näiteks uue saapaga esimesel paarisajal meetril tagumikul asfaldil, sest uisutunnetus on tsipa teine kui vanal ning gabariite ei tunneta ka veel täielikult.

- mõistlik teha üleminekuaeg, kus sõidad paralleelselt mõlema saapaga - ehk alguses uuega korra nädalas, siis kaks jne. üleminek sujuvam. see harjutamine eriti mõistlik kõrgelt ja pehmelt saapalt madalale üle minnes. näiteks madratsilt põrandale magama kolimine tahab ka harjumist, aga on täitsa tehtav.

- kui on valus, ma jõuga ei suruks - võimalik põletik läheb kauem ära ja üle (ning suuremate kahjudega) kui uiskude vahetamine.

- tunne end nagu esimest korda uisutaja ehk ära pelga teha asju, mida sinu tasemel muidu ei teeks - puhka keset trenni, et uisku jalas kohendada, valu peale nutta või vähemalt nägu krimpsutada, kasuta hõõrumisvastaseid vahendeid jms.

- kuumutatav saabas võib tahta mitu korda vormimist (esimesel korral käib üks, teisel korral teine koht jalale) enne kui perfektselt istuma saab.

- ja noh, last but not least, kui ikka üldse ei saa, lase jala järgi saapad teha. peaks kõige täpsem ja valutum olema.

aga Bonti saapast kirjutan ükskord pikemalt.

Sunday, July 18, 2010

kuidas kukkudes vähem haiget saada?

Kukuvad ka kogenud rullijad. Nicole Begg pärast õhulendu. Foto: Pureskatingnews.com

reedel tuli ära. panin ametlikult korralikumalt külje maha. etteruttavalt ütlen, et õnnelik õnnetus, sest luud-kondid terved, mälestuseks ja kaunistuseks vaid mõned armid jäävad.

kurja juur olin sel korral ise, sest mingil põhjusel oli isu trennis muusikat kuulata, mida pikalt ei olnudki teinud, ning siis kippus kohati mõte uitama. haakisin küll kahele mõnusas tempos kulgejale sappa ja saime pea ringi sõita, kui ühel laugel laskumisel midagi ukerdama hakkasin ja edasi juba asfaldiga rohkem kokku puutusin kui oleks tahtnud. üsna kiirelt käis kõik, et ei saanudki aru, mis ja kus ja miks.

skooriks puruks klamber uisul, täkkeid täis põlv, lihvitud nahk kannika küljel, lõhkised püksid, tuikav ranne, osaliselt puhtaks lihvitud peopesad ning kriime üle kere mujalgi. kiirus võis olla 25-30 km/h kandis. ajasin peale ehmatust end uuesti püsti ja olin valmis trenni lõpunigi sõitma, kuid klambrita tundus saabas ebastabiilne ning veeresin veritseva küljega koju ära.

moraal. mida vähem segajaid, eriti suurtel kiirustel ehk keskendumist vajavas olukorras, seda vähem võimalusi omale haiget teha. ja ma kuulan niigi ühe kõrvaga ja vaikselt rütmi, kuid tähelepanu see rajalt tõmbab ning laskumisel tehniliselt korraliku sõidu asemel pleierist uue ja parema loo otsimine lausa kisendab väiksemat mõõtu katastroofi järele.

ja isegi, kui teed ise kõik õigesti, siis ikka on keegi, kes pimedast kurvist sulle ette sõidab või kuulab ees täiesti omas maailmas tümpsu. kevade hitt oli rattal tütarlaps, kes kuulas muusika, roolis ühe käega ning teises käes hoidis raamatud vms, mida ta siis luges.

seega väike NB, millele mõelda.

- kas tagad oma tegevuse (või tegevusetusega) enda turvalisuse? kiiver, kaitsmed, oskustele vastav kiirus-tehnika, kõrvaklapid peas, päikeseprillid jne jne.
- kas tagad oma tegevuse (või tegevusetusega) teiste turvalisuse? või selle, et teine saab oma trenni teha.
- isegi, kui oled ise kõik teinud, siis teiste eest mõelda-tegutseda ei saa ehk vaata ette. see tähendab, et muusika kõrvast, varustus korda (kruvid kinni, laagrid õlitada jms) ning prillid-kiiver pähe, et ei peaks sõidu ajal millelegi muule mõtlema.
- õpi kukkumist. ehkki kõik käib üsna kiiresti, sisse harjutatud liigutused võivad su
- õpi pidurdama. nii mõnusat kruiisivat kui äkkpidurdust.
- kiire laager ja ratas (100 mm) on rajud. eriti, kui nendega sõita osata. kui kindlalt ei tunne, pole äkki mõtet enda ja teiste tervisega riskida?
- keskendu. rahulikult sörkides ei saa kiiruse või kukkumisega nii palju haiget (teha) kui 20+ km/h veeredes. pidurdamisest rääkimata.
- kiiver alati peas. kukkudes käib kõik nii kiiresti, et enamasti ei jõua üldse reageerida ning pead kaitsta. eriti, kui keegi küljelt sisse sõidab.
- arvesta sellega, et tegemist risikrikka alaga ning alati võib midagi juhtuda (ka sinust mittesõltuvalt) ehk ei ole põhjust täna kiivrit koju jätta või suuri kõrvaklappe pähe lubada. see ei tähenda paanitsemist, vaid kaalutletud valmis- ja valvelolekut.
- kukkumine pole seotud sellega, kui kogenud või oskaja rullija oled ehk väide "ma oskan sõita küll, ma ei kuku" ei päde.

Monday, July 5, 2010

ratta- ja laagrisoovitus

Indrek Tobreluts ja Kert Keskpaik Tallinna 3. Rullimaratonil. Veel fotosid.


rubriigist soovitan.

kuna head varustust siin a) tikutulega kohati otsida vaja, b) tihti ei teagi, mis on hea, kiidan kaht toodet, millega sel hooajal eriti rahul olen. peamiselt seetõttu, et nende vastupidavus on nii hea olnud, et polegi muud eriti proovida saanud ja jõudnud. ja rullinud olen märtsi lõpust ikka regulaarselt.

etteruttavalt ütlen, et ei ole tellitud reklaampostitus, ostsin need kliendina.

- Bonti rattad Highroller G4 - 87A tugevusega ratas, hästi hea veerevuse ja jäikusega. kulgen peamiselt Pirita teel ja Lillepis ning heal asfaldil töötavad hästi. olen seni proovinud nii tugeva seguga varianti ainult Matteri oranži Marathon Lite´i. mulle ei istunud - kerged olid küll, aga tundusid pehmed, ehk tehnikat ei võimaldanud nii sõita nagu tahtsin. ja kestab hästi, märtsi lõpus said alla, 1,5 kuud kannatas ilusti sõita ning paar tükki on praegugi veel all.

- Bonti laagrid Jesa Steel - hästi pehme sõit ning kiireks-sujuvaks sõiduks. 2,5 kuud sõitmist ja nüüd hakkavad kulumise märke näitama (osad kõrisevad).

Thursday, June 17, 2010

kuidas vältida ville?

üks variant villide ennetamiseks - ankle booty.

villid on uisutamisel, eriti uue saapa puhul või hooaja alguses, kui jalg pole saapaga harjunud, ebameeldiv tõsiasi. kolm võtet, millega ise neid vältida püüan.

- tõhusaim on ettevõtte ezeefit toodang "ankle booties". tegemist hästi liibuva sokiga, millel varbad-kannaosa maha lõigatud. ei libise jalas, ei lase hõõruda. Eestis müüb seda Kert Keskpaik, kes ka Bonti kaubaga tegeleb. enda omad tellisin muidu otse tootjalt, paarsada krooni maksid (mahub ka tollimaksuta summa sisse) ning sain ca 1,5 nädalaga kätte.

osad kannavad palja jala otsas, ise olen õhema spordisoki ikkagi ümber jätnud. eks katsetamise asi, mis paremini toimib.

sokke pakutakse kolmes mõõdus - 1, 2 ja 3 mm paksud. viimane sobib vist ainult paksu ja pehme saapaga, madalal saapal kipub kolepaksuks jääma ja kanda üleval hoidma (loe: tehnika ja sõidumõnu kannatab). hind - 200-300 krooni. paar hooaega peab vast vastu.

- teip või plaaster. enda lemmik Hansaplasti Extreme, mis püsis peal ka uisutamisel hästi liikuval hüppeliigesel. ilmselt sellised tõhusad olemas ka lihtsalt teibirullides. viimased soodsamad ka. Extreme plaaster maksab - 16 lehte ca 50 krooni.

- tootja Compeed villidevastane pulk. ei lase hõõrumisel nahka kuumeneda. hea lihtne asi kotti pista. hind ca 80 krooni.

Tuesday, June 1, 2010

kas rulluisukoolitus on ainult nõrkadele?

õpilaskond kunstilises poosis 19. mail Lillepi ringil õiget uisuasendit maitsmas. Foto: Tõnis Tali.

oi, juba juuni. ups. aga algusest. alustasin rullimist tänavu eriti vara, edumaa mulluse ees mitu kuud - esimest korda sain veerema märtsi lõpus. sisehallis küll, aga sai tunnetust proovima hakata. esimene tore üllatus oli, et talvine suusatrenn (lisaks läbitud Tartu Maraton ja Haanja 100 enesetapuüritus) andsid sellise aeroobse põhja, et esimestest välitrennides aprilli alguses oli tegu pulsi üles saamisega. tänaseks on see mure muidugi lahendatud :P

aga aitab eputamisest. tegelikult tahtsin hoopis rulluisukoolituste kohta paar head sõna öelda. kui arvad, et oskad sõita, siis on just õige aeg koolituma minna ja endas pettuda, sest ise end kõrvalt ei näe ning tehnikat saab alati paremaks lihvida.

enda oskamatuse tunnistamine ei ole kusjuures nõrkus, vaid esimene samm veelgi paremaks saamise nimel. et soovitan lisaks päris alustatavatele (kellele võiks väike alustajate õpe vaikimisi koos uiskude hankimisega kaasas käia) kui juba kiirelt sõita osakavatele sportlastele.

olengi ise kuu jagu uisuklubi ABEC eestvedamisel toimuvatel õpingutel kaasa löönud - teinud eriharjutusi nii ratastel kui paljajalu murul, pumbanud nende nippidega sääred piimhapet täis, veerenud üksteise tuules, trennikaaslasi jõuga trüginud, madalalt kurve võtnud ja palju muud lõbusat.

lisaks saab teistelt varustuse, võistluste jms kohta uurida. seltsis segasem.

tulemus?
- sõiduasend - madalam, tõuge täpsem - energia kulub edasiliikumiseks, mitte rapsimiseks.
- suudan ka vastutuult täitsa kobedat kiirust tekitada (25-27 km/h kanti, mis varem oli tippkiirus).
- omal jõul olen sõitnud 35 km/h, varem kogesin sellist ainult laskumistel. nüüd harjutada seda tempot võimalikult kaua hoidma.
- uued tuttavad-trennikaaslased - üksi on tore, aga grupisõitu vaid oma egoga ei harjuta. maratonidel kaasalöömiseks samas väga vajalik oskus.
- mis kõige olulisem. tunne on iga korraga tugevam - jõuab kiirelt pikalt sõita, spurtida, vedada jms. taastub kiiremalt. äge.

kus saab õppida?
- Rollerblade´i ja ABECi koostöös Lillepi rullirajal. veel nädala jagu väliskülaliste, Bonti/Uus Maa tiimi väliskülaliste, profirullijate Alfredo Leon ja Ruben Martinezi juhendamisel.
- Tõnis "Tony" Paalme & Co Rulluisukool Tallinnas
- Extreme Sport juhendab Tartus
- eritrennina pakuvad mitmed spordiklubid

Wednesday, March 24, 2010

uue hooaja avapauk, peaaegu

Haanja 100 Vinter ehk 100 km suuskadel sai edukalt läbitud. võistlus, võistlusjärgne olek ja taastumine näitavad, et põhi on hea. mis tähendab, et rullimisele üleminek peaks tulema kiire ja lihtne.

seega siis algab uisuhooaeg, mille alguseks kruvisin alla rattad-laagrid ja nädalavahetusel saab TTÜ Spordihoones rullida. uhada väga seal ei saa, aga uisku jalaga harjutada ning tunnetust ikkagi. sügisel kogesin korra, et kui jääb nädalane paus kahe korra vahele, kannatab tunnetus väga. õnneks koormab uisusamm sarnaseid lihaseid kui rulluisutamine, sellevõrra on ehk lihtsam-kiirem harjumine.

õues sai eelmisel aastal esimese sõidu teha 31.03. sel aastal vist mitte? suveks plaan veel ka rullsuuski proovida, kehva (näiteks vihm) ilmaga parem trennivõimalus kui uisk. pealegi saab nii suusavormi säilitada ja ülakeha ka koormata.

mõne maratoni tahaks ka sel aastal läbi sõita. ja kes teab, äkki ultrasõit (6 või 12 h) sügisel ka.

Tuesday, March 16, 2010

Bont nüüd ametlikult Eestis esindatud




esiteks üks väga hea uudis varustuse hankijaile. Kert Keskpaiki eestvedamisel on nüüd Bont ametlikumalt Eestis esindatud www.bont.ee. kiirpilk näitas korralikku valikut ja vägagi häid hindu. niiet aeg rege rautama hakata.

muidu, kuna lund endiselt jätkub, suusatan. nädalavahetusel ees Äripäev Marathon Teami logo all ja tiimikaaslase Raivoga 100km kestvussõit, millega saab suusahooajale ametliku punkti ning hakkab vaikselt üleminekuperiood rulluisuhooajale. kuna asfalt on lume alt üha enam paista, käivad neelud juba veeremise järele. nüüd ehk napid paar nädalat-kuu veel jäänud, eelmisel aastal sai juba 31.03 esimene veeremine tehtud. mõnus.

Friday, January 29, 2010

veeremast libisema

oi, jälle mitu kuud möödas. sorry.

ajaloo huvides täheldan üles, et pärast terade hankimist kruvisin ikkagi rattad uuesti alla, sest oktoobri lõpp võimaldas toredalt veereda ning oleks novembrini välja sõitnud, sest sügis käitus korralikult ja leidsin ka tuulevaiksema paiga, kuid siis võtsin kuuks üldse aja maha ja käisin üle ookeani.

trennipaus, millest kohati oli kahju, sest ilm oli NYCis selline (ja Central Park ka, oi ma olen kade), et oleks seal vabalt võinud poole novembrini veereda. Washington oli veidi vihmasem, samas uisutatav. niiet sügis võib ka kihvt olla. muidu viisin mõtte spordilt nii ära, et plaan miskit varustust sealt hankida (jala järgi valatud saapad) jäi täitsa realiseerimata. teine kord siis ehk.

Eestisse naasedes oli detsembri alguses ka paar nädalat kuiva ja äärepealt ajasin rattad välja, kuid jetlag oli oma töö teinud ja paar nädalat oli suht vaevaline ree peale saamine. ja siis tuli lumi. ja nüüd ma suusatan. ja lund lubab kaua. muidugi, kui olen vahel mõelnud, et jooks on uisu kõrval ikka lihtsaim ala (sõltumatus kliimast ja ilmast), siis suusk on samm komplikatsioonidele veelgi lähemal. aga noh, kolleeg teadis rääkida, et kunstlumi püsib ilusti ning tema tegi mullu (suusailm oli tõsiselt kehv) viimase sõidu aprilli alguses. siis, kui ma juba sulavate hangede vahel rullimas käisin. niiet polegi vast hullu.

eelmisel talvel hullult muretsesin, et ei saa uisuliigutust teha ja igatsus uisu järele oli suur. kihvti talvega pole probleemi. vabastiil tundub suuresti samu lihaseid koormavat ning selga-kõhtu saab jõusaalis järele aidata. seega, mõnus. nüüd paar kuud veel nälja kasvatamist ja siis uuesti asfaldile. talved võikski nüüd sellised olla, aitäh.

ahjaa, Tartu Maraton on ka plaanis, pärast 15aastast pausi suusatamises. oh hullust.

Pirital ja Nõmmel siis näeme.