1. juuni, pärast esimest veeremist uutel ratastel.põlvelõikusest on nüüd nii palju möödas, et kannatab vaikselt trenni tegema hakata. mis tähendab, et sel nädalal tuli kolm tiiru uisukudel, ajaliselt mõned tunnid. endiselt vaimustun tempost ja veeremisest. tehnika muidugi on koledal kombel pikast pausist kannatanud, aga see on lihvitav.
küll olen sel nädalal pahandanud palju. iluste ilmade tõttu on rattal ja uiskudel liiklejaid ka palju, nii Pirita teel kui Lillepi kodurajal. mida ei ole, on ohutunne ja kohati ka teistega arvestamine. kiiver on üsna haruldane nähtus, ka siis, kui inimene eriti üldse ei kontrolli kuhu või kuidas uisud ta viivad. ja siis keset rada tuterdamine, lastel vabalt joosta laskmine jne jne.
saan aru, et suvi ja aktiivsed eluviisid jms jne, aga nõutuks teeb küll kui laskumise järel avaneb põõsa tagant kamp keset teid vankritega parkinuid. ei teagi, mida teha. vist õhtul hiljem käima hakkama. selles mõttes oli sügisel toredam, et ilm küll jahedam kui sellevõrra ka liiklejaid vähem.
ps. kuna ilm on ilus, siis lubage siia ka veidi pausi ehk jutu asemel tegusid ja rulliradadel näeb.
muide, lugemiseks. Eesti mehed Euroopas karikasarjal osalemise muljed Jaanus Ritsoni sule läbi ning Kert Keskpaik peab samuti ajaveebi.
