Stamina Tallinna Rahvarull - check

pühapäeva varahommikul selgus, et siiski osalen Stamina Rahvarullil. Tallinna nime kandev etapp toimus tegelikult 40 km pealinnast värskes Metsaranna elurajoonis, kus olid juba olemas eeskujulikud teed ehk hea asfalt ja tänavavalgustuski, ent ei ühtegi maja.

20 km läbimiseks kihutati 2,5 km ringi kaheksa korda. soojendustiirule minnes olin tõusu ette jõudes veidi nõutu - mismoodi see rulluiskudel käib. Pirita tee ja Kakumäe ja Muraste rajad, kus ma seni olen veerenud, sellist pinnavormi pakkunud pole. lükkasin siis pulssi ülespoole ja ronisin ikka ära. võistluse ajal kippus sinna vastutuul sattuma.

pärast tõusu paarsada meetrit kulgemist ja siis raja järsim ja vist ainus laskumine, millel vürtsiks 90kraadine kurv lõpus. esimese raksuga hindasin seda ja end üle ning napilt jäin teele, teisel ringil juba sai trajektoori harjutatud, et väga pidurdama ei peaks. võistluse esimesed ringid kohtasid seal ikka kraavilennanuid. päris katki keegi õnneks ei läinud ja said omal jalal tulema. see muidugi mind talitses mitte väga lahmima, niiehknaa esikoha pärast ei võistle ja esmaspäeval tahaks jooksutrenni ka teha.

sõit ise oli mõnus. teisel ringil sain juba normaalselt soojaks ka ning siis lasin lõpuni omas tempos. enamuse ajast olin üksi ja võitlesin palju vastutuulega ning see ka olulisim õpetus - otsi gruppi, liigub oluliselt energiasäästlikumalt ja kiiremini.

üksi olin palju sellepärast, et kui õnnestuski keegi kinni püüda või sappa jääda, siis natuke jäin ka vahepeal ühe noormehe taha passima, lootes, et ta teeb hoogu ja ma saan mitmest vedamisest puhata ka ja sinna kadus veidi aega, mistõttu jäi 50 minutit sel korral alistamata. võimalik, et oma osa oli ka reedeõhtuses pooleteisetunnises tiirus, mis läks küll põhivastupidavuse alla, ent kohati sisaldas ka kiirendust.

tunne oli aga pärast sõitu värskem kui nädal tagasi pärast Rollerblade`i Rullituuri esimest etappi, selg oli ka vähem kange. nüüd on veidi pausi ja saab tastuda ning trenni ka teha rahulikult. täna ongi kints kombekalt kange.

üldiselt, tahan veel.

alguses oli gruuv

hakkan siia pilte ka panema, siis kui neid tekib. esimesed paar korda siis ilma.

et kõik ausalt ära rääkida, alustan kõige algusest.

uiskudega on mul hea suhe olnud lapsepõlvest, sest talviti polnud väikelinnas suurt miskit teha ning nii leidsimegi end tihti jää pealt. kui külma oli, muidugi.

rulluiskudega tegelikult 2008. aasta aprillini sügavam kokkupuude puutus ning kevadel sai uiskude hankimise ajendiks sel hooajal jooksutrennidest tunda andev põlv, millelt arsti soovitusel koormust maha võtsin ning mitmekesisemat trenni tegema hakkasin. esimene sõit möödus vihmamärjal asfaldil, selg oli kange kolm päeva, jalad sama kaua pehmed.

esimene paar oli väikeserattaline Rollerblade Astro 4.0, 2006. või 2007. aasta mudel. 78mm rattad ja ABEC5 laagrid suutsid koostöös täitsa normaalselt lipata, ent kihk kiiremini minna ning mõnikord ka teistest Pirita teel kruiisides mööda sõita viisid unistuseni suurtest - 100mm ratastest.

praegu kasutan Fila FM100 uiske, millel kõrge saabas, ent üsna voolujooneline disain ning raam võimaldab 100mm rattaid alla panna. hetkel sellest piisab. kaitsmed on ka, ja kiiver. riietest kasutan samu, mida jookmsmiseks. viimastest mõtlen vaid, et särgi peaks vast liibuvama hankima, vähem laperdamist ja tuuletakistust.

varustuse kohalt mõtlen veel uisukinnaste mõttekusele ning uuele kiivrile.

üldse tegin esimest korda uiske hankides selle vea, et väga põhjalikult ei uurinud, mida ja milleks ja kuidas kasutatakse. nii palju õnneks suutsin juba Filasid välja valides hinnata, et saapast eraldatav raam võib näiteks praktiline olla.

ongi, sest paari nädala pärast peaksin kätte saama oma esimesed madalad saapad, Canariam Signo nime kandvad. hanke põhjuseks soov kobakamad saapad kergemaks saada. ostukohaks Webersports USAst, mille omanikuga mailitsi enne ostu suhtlesin. tundus usaldusväärne. eks näis. andsin tegelikult võimaluse ka ühele Eesti kauplejale, ent vastamata küsimused-kirjad viitasid sellele, et polnud eriti oluline. mis ma vägisi ikka pressin.

hello, world!

mina olen Rivo ja mulle meeldib tiimikaaslastega ehk Äripäeva Maratonitiimiga joosta. pikki distantse. viimased kuud aga olen lisaks jooksule üha rohkem ka rulluisufänniks saanud ja nii ongi paslik vast uisuteemadest eraldi kirjutada. siia siis tulevadki avastused uisumaailma süvenedes.