urban city skating vms

päev otsa passisin eile ilusat ilma ja õhtu seda pakkuski, ent pooletunnine siesta tegi nii uniseks, et mõtlesin uisutrennist loobuda. 22 paiku olin siiski ratastel ning tavapärase Pirita-Lillepi trajektoori asemel võtsin pöörde linnavahele. mõtlesin testida, kas on võimalik Pealinnas suurerattalistega tänavatel harjutada. mitte, et seda peaks saama. niisama, uudishimust.

jalga panin muidugi püssid ehk madalad saapad, mille kontroll ja juhitavus on kaks erinevat asja suurte saabastega võrreldes. uhasin sadamasse, keerutasin paari parklas ja siis kippusin Rävalasse, sest tööle jalutamisega olen seal uut ja musta asfalti märganud, millel kohe kisub veerema. allamäge sai hea hoo sisse, mida taltsutas veidi Radissoni ees krobeliseks muutunud sõidutee. politseid polnud õnneks, oleks pättuse eest ilmselt rihma saanud.

aga on võimalik küll. sprinditrenniks (lõikudena) ja niisama kulgemiseks täitsa võimalik linnavahel hakkama saada. huvitavam ka, kui nädalast nädalasse ühel ringil lasta. asfaldi ebaühtsus ning üleminekukohad ja rööpasse sõidetud teed veidi kisuvad rõõmu alla. aga ainult veidi. järgmisel nädalal jälle.

täna käisin uisuklubi ABEC korraldet koolitusel ja tekkinud enesekindlus sai mitu suurt pragu. üldse ei oska kohe, selline tunne. osalt toitis seda ka mu poolkõrge saabas, mis korralikult poosi sisse võtta ei lasknud oma kõrgele ulatuva jäikusega. kui positiivset nooti sellest kõigest otsida, siis arenguruumi on ehk igav ei tohiks hakata.

esmaspäeval proovin uusi madalaid saapaid. ikkagi ei pääse vist :P esmaspäeval siis Lillepis jälle tarkust ja stiili ja tehnikat ammutamas.

nädalavahetuseks Saaremaale. kes Ninase kandis liigub, siis seal uue tee peal teen ilmselt poognaid.

uus algus

Eesti üks parematest, Kert Keskpaik Lillepi pargi rajal II Tallinna uisumaratonil.

alustasin eile postitust ja kirjutasid "midagi huvitavat polegi toimunud". panin selle päeval kirja ja mõtlesin, et lõpetan sissekande õhtul kodus. ja siis. lõi taeva selgeks, enne neljapäeva sinist taevast üldse ei lubanud, mis loomulikult tähendas peaaegu spurtimist töölt koju ning uisude jalga sidumist ning padavai Pirita poole minema asutamist.

mõtlesin, et teen rahuliku sõidu, sest tuul oli tugev ning palvetasin rajale suundudes, et tuul oleks vastu Piritale minnes, mitte vastupidi. eksisin mõlemas ja uhasin Piritale sellise kiirusega, mida varem pole arendanud. tehnika klappis ja 45-50 km/h võis olla vabalt. kirjeldamatu tunne ja tänagi kisub veel naerule. võimas, ma ütlen. võimas. eriti pärast tervet talve siseruumides higistamist.

üldse võib eelmisest nädalast uiskudel tehtavat trenniks nimetada. seni oli harjutamine ja opist taastumine. nüüd hakkab juba võhm naasema ning selg harjuma.

mis on miinus, on suurte saabaste kobaklus. RB Pro Marathon on küll kergem ja kompaktsem saabas kui muidu kõrged saapad, aga ikkagi - kilone kobakas kaasas tassida on väsitav. hakkab kordamööda madalate saabastega harjutama.

teine miinus on koristamata Lillepi park (nägin eile kahte kukkumist, käbide otsa) ja osad pimedad kurvid. Oliver kirjutab oma kogemusest.

lõpuks siiski positiivne noot. nädalavahetusel väisasin hooaja teist võistlust, tunni kestvussõitu aurusaunas (üle 30 kraadi sooja pluss üha kasvav õhuniiskus). kuna ise olin pooleteise kuu jagu uiskudel, ei hakanud end lõhkuma ja lasin teistel piinelda. tegin pilti, näitan lähipäevil.

EDIT: mõned fotod võistlusest: www.flickr.com/photos/rulluisutamine.

jälle kogenum

sain eile jälle kahe uue kogemuse võrra rikkamaks. esiteks põrkusin ühel laskumisel mesilasega, tegemist võis olla ka suurema kärbsega. sain küll otse kümnesse (nina pihta pikeeris), ent hullem jäi olemata, suskamist selle kiiruse pealt ei õnnestunud ilmselt sättida.

teiseks ei olnudki varem paljajalu Pirital bussile läinud ning koju jalutanud, uisud näpus. olin parasjagu viimast ringi lõpetamas, kui padukas tee märjaks kastis. laagreid ei raatsinud raisata ning libeduse vältimiseks kolisin bussipeatusse varju. sooja õhu tõttu lootsin küll, et tee on kiirelt kuiv ja saab edasi rullida, aga lootuseks see jäigi.

ja esmaspäevasel ringil rikastusin kogemusega, kuidas süda teeb jõksu kui Lillepi Selveripoolsel laskumisel jalutas lihtsalt mingi sell, kõrvaklapid muusikaga kõrvas karjumas, põõsast välja ja risti üle tee. paar vilet, aga muusika vist oli valjem. kokkupõrget õnneks proovima ei pidanud. sõnatuks tegev pohhuism.

täna toimub õues muidugi endiselt puhas ikaldus. see nii meenutab eelmist suve, kus närviliselt nädalate kaupa ilmateadet jälgisin ja taevast piidlesin.

abiks ikka

kaks vidinat, mida varustusse soovitan. uute saabaste tõttu olen veel hädas (pole veel päris jala järgi kujunenud) hõõrumiste ja jalapealehakkamistega (jalg jääb siin tavaliselt voodrile vms alla). niisiis käisin apteegis nõutut nägu tegemas ja sain kaasa kaks toodet, mis oma headust paari proovikorraga tõestanud on.

- esiteks huulepulga moodi keemiline asi, mis aitab hõõrumiste vastu. tekitab nahale miskit geelisarnast, isegi kui hõõrub, ei muutu koht kuumaks-hellaks ehk ei teki ville. ca 85 krooni.

- extreme plaastrid (mägironija pilt on kaanel). tugev liim ja riie ning peab seetõttu vastu ka pikemale hõõrumisele ehk ei kooru näiteks sporti tehes maha, selle käigus osa nahka ja karvkatet kaasa võttes. ca 45 krooni.

olen proovinud ka haavaplaastreid villide peale ehk neid, mis on pehmed, kummimoodi materjalist, kuid need kipuvad esimeste minutite jooksul oma kohalt lahkuma. oma kogemus seega soovitada ei luba.