Tallinna Rulluisumaraton tuleb aegade põnevaim

Kert Keskpaik ja Mart Markus, Albe Team/Bont. Kaks pühapäevast võistlust põnevamaks tegevat uisutajat. Foto: Rivo Sarapik.


Pühapäevasel Tallinna Rulluisumaratonil saab mõõtu võtta ja ilusat ilma nautida nii Eesti rulluisuparemiku kui maailmameistriga.

Pühapäeval, 22. mail stardib Pirital Lillepi pargi kergliiklusteel kolmas Tallinna Rulluisumaraton, mis toob starti tippsportlased ja harrastajad nii Eestist kui välismaalt. Võistlus avab ka Eesti suurima rulluisusarja EMT Rullituur 2011.

„Maratonis saab võistelda Eestimaiste tippsportlaste või proovida püsida maailmameistri Jose Bastidas tuules. Kes kihutada ei soovi, saab lihtsalt jõukohasel distantsil ilusat ilma nautida,“ kommenteeris Eesti Rulluisuliidu peasekretär ja EMT Rullituur 2011 korraldaja Jaanus Ritson. „Eelmise aasta osalejaterekord on tänaseks juba ületatud ning tegemist Tartu Rulluisumaratoni kõrval suuruselt teise võistlusega Eestis“. Erinevatel distantsidel on tänaseks kirjas ligi 350 rulluisuhuvilist, mullu pani eelregistreerimisel end kirja 230 rulluisutajat.

Lisaks maratonile pakub võistlus distantse erinevas vanuses ja „kaalukategoorias“ uisutajaile - lastele Tillusõit (500 m) ja Minimaraton (1 km) ning vanematele IIZi skate (20 km). Oma leiavad ka suusasõidufännid 25 kilomeetrisel Suusarullil. Uuendusena on sel aastal kavas ratastooliralli.

„Tuleb väga põnev võistlus, sest eelmisel hooajal ühes tiimis sõitnud võisteljad jagunevad sel aastal mitme meeskonna vahel ehk lisaks osalejatele on põnev ka pealtvaatajail,“ lubas pühapäeval adrenaliinirohket võistlust Eesti paremaid rulluisutajaid ja Eesti Rulluisuliidu kiiruisutamise alajuht Kert Keskpaik. „Pühapäevasel võistlusel näeme esimest korda selle hooaja Eesti tipptiime esimest korda omavahel poodiumikohtade eest võitlemas“.

Stardis on pühapäeval kogu siinne rulluisuparemik – Kert Keskpaik, Mart Markus, Danila Ruusu, Eerik Idarand, Enel Kõrva, Diana Kaareste, õed Saskia ja Sandra Alusalu, Jaanus Ritson, Kaur Meressaar ja Lauri Koort.

Samuti teevad võistlusel esimese stardi sel hooajal Uus Maa/Rollerblade Teamis sõitvad maailma tippuisutajad Alfredo Leon Moreno ja maailmameister Jose Bastidas Venezuelast.

„Alfredo Leon jääb siia kogu suveks, ta soovib korrata oma Tartu maratoni võitu. Jose Bastidas on aga Eestis alates Tallinna maratonist ja jääb siia Pärnu Rullituurini juuli alguses,“ selgitas Uus Maa/Rollerblade Teami manager Jaanus Laugus.

Lisaks neile tuleb Tallinna konkurentsi pakkuma rulluisuhuvilisi Soomest, Rootsis, Venemaalt ja Lätist.

Võistluskeskus avaneb pühapäeval Pirita Selveri kõrval Lillepi pargi kergliiklustee ääres kell 9.30, esimene start antakse kell 11 laste 500 meetri sõidule. Põhidistants, maraton, stardib keskpäeval.

Ilmateade lubab pühapäevaks kuiva ja päikeselist ilma ning Lillepi pargis uisutajaid soosivat tuult.

EMT Rullituuri järgmine etapp toimub 19. juunil Raplas.

milliseid üllatusi toob Tallinna Rulluisumaraton?

Bonti (peaaegi täielik) kahuripauk pühapäeval Tallinna Rulluisumaratonil. Foto: Rivo Sarapik.

pühapäeval sõidetakse taas Tallinna Rulluisumaraton (ühtlasi avaneb sellega EMT Rullituur 2011). 22. maid tasub oodata, sest võistlus tõotab põnev tulla ka pealtvaatajaile - siinsed tipptiimid on oma paremate-kiirematega väljas, samuti peaksid stardis olema kaks välisvõistlejat - Alfredo Moren ja Jose Bastidas (Uus Maa/Rollerblade´i tiimis). ehk saab loodetavasti näha kiiret ja huvitavat sõitu. seda enam, et välisvõistlejad siinsete kamraadidega ühistrenni enne võistlust eriti teha ei jõua.

kes poodiumikohtade pärast rabeleda ei viitsi, neile on see hea võimalus samal rajal siinse absoluutse paremikuga mõõtu võtta ning maailmameistrigi (Bastidas) tuules püsida (või seda proovida). jooksime kolleegidega 2007. aastal Berliinis samal maratonil, kus Haile maailmarekordit tuunis. mastaap siin küll tiba teine, aga eriline tunne ikkagi ässadega ühisel rajal tuhiseda.

lisaks adrenaliininäljastele saavad lapsedki oma - 500 ja 1 km distantsid. lisainfo ja registreerimine Sportinfo vastaval lehel. hetkel juba kirjas 250 osalejat, enamus pikale maale. stardiprotokoll tundub, et lõunaosariigid pakuvad ühe üllatuse - Tartu Inline Team.

lisaks kiiretele veerejatele näeb ka uut varustust - Albe/Bonti tiim näitab oma päris kombet, Kert spetsiaalselt talle tehtud Bonti uiske ning Jaangi Schänkeli tiimist on ehk uute püssidega rajal.

mis saladused veel pühapäeval paljastuvad?

Eesti tipptiimid - Schänkel/Simmons

Danila Ruusu, Schänkel/Simmonsi tiimist. Foto jaanuarist, Schänkeli Tartu Rull. Foto Tõnu Tunnel.

tiitmitutvumise sarja kolmas osa. Danila Ruusu, Eerik Idarank, Jaan Saks ja Elena Rudina ehk Schänkel/Simmons Estonia Team.

loe Albe Team/Bonti ja Uus Maa/Rollerblade Teami kohta.

Küsimustele vastas Danila.

Kus tiimi liikmeid 2011. hooajal võistlemas näeb?
Eestis plaanime osa võtta Tartu Rulluisumaratonist, EMT sarjast, Eesti meistrivõistlustest. Välismaal kindlasti Jurmala maraton, Vene,Valgevene ja Ukraina meistrivõistlused. Lisaks palju väiksemaid võistlusi.

Hooaeg küll alles algusjärgus, aga mille järgi hindate sügisel, et õnnestus? Millised olulisemad eesmärgid olete seadnud?

Tartu Rulluisumaratonil parima eestlasena poodiumile jõuda.

Milla teete avavõistlusstardi?
Avastart oli juba jaanuaris Schänkel Tartu Rullil! Suvisel hooajal tuleb esimene suurem võistlus Tallinna Rulluisumaraton.

Kas plaanite tiimiga lisaks võistlemisele ka muid tegevusi – koolitused, seminarid, varustuse tuvtustus jne?
Kindlasti tegeleme sellel aastal ka koolituste ja seminaridega. Varustust tutvustavad meie tulemused

Millised on tiimi pikemad plaanid, järgmisteks hooaegadeks?
Pikemas perspektiivis on plaan laiendada oma kandepinda ka noorte tiimiga ning osaleda ka Poola ja Saksa karikal.

Kus tiimi treenimas näeb?
Tallinnas käime rulluisutamas peamiselt Kakumäel, Tabasalus ja Lillepi pargis ning Tartus Tamme staadionil. Jõu- ja hüppetreeningud viime läbi Arctic Sport Club-is.

Kes on tiimi treener?
Treenerid on Soome ja Eesti tippspetsialistid: Toivo Kihlanki ja Tiit Idarand

Kes või mis on tiimi salarelv konkurentide vastu?
Tugev meeskonnatöö.

Kas kolm profitiimi on Eestile piisav või lisandub neid tulevikus veelgi? Milline võiks järgmine olla?
Tegelikult peaks sel hooajal juba neli tiimi olema: Schänkel/Simmons, Albe Team/Bont, Uus Maa/Rollerblade ja Powerslide. Raske öelda, kas tulevikus juurde tuleb. Praegusel juhul on piisav, sest profitiimidesse ei jagu hetkel enam sõitjaid. Paari aasta möödudes või tiimide laialilagunedes saaks vabalt üks tiim juurde tulla. Ilmselt võiks järgmine tiim olla CadoMotus.

kuidas uisutada 100+ km?

Jälle üks ring tehtud. Foto: Spordiportaal.

Laupäeva hommikul 8.30 paiku südalinnast Lillepi pargi poole veeredes oli tõusva päikese ja härmas rohuga täitsa lüüriline varahommik. Merelt voolas udu, tänavad tühjad. Ees ootas 6 tunni võistlus, milles mul eesmärk 100 km täis sõita.

Mõtlesin veel, et varsti ujutab selle lüürika üle testosteroon ja rullimise vahel pole aega muule mõelda, kuid nii ei juhtunud - Lillepi templina mällu ei sööbinud. Start oli meeldivalt müstiline – auravad hingeõhud, sooja tegevad liigutused ja vaikselt liikma hakkav aurav mass. Ilus. Suvel sellist pilti ei näe.

Aga minu esimene uisuvõistlus siis üle kahe aasta.

Esimesel ringil jäin miskil põhjusel hajameelselt suuremast grupist maha, siis sõitis must küsiva pilguga mööda Tarmo F ABECist, kes vist hetkeks mu selja taha tempo tõusu oli ootama jäänud, mis mindki äratas. Huvitav, mida ma mõtlesin, üksi 100 km uhada? Grupis on ju igal juhul lihtsam-kiirem, saab vahel selga sirutada. Tüürisin rulliussi sappa. Minek oli mõnus – 25-30 km/h.

Teise ringi laskumisel leidsin võimaluse külje maha panna ja kasutasin selle ka kohe ära. Haaknõelaga number ja natuke ka asfalt rebisid kombe puruks, põlv sel aastal neljandat korda veriseks, vasema randme valusaks, kannikalt sai äsja paranenud lapilt jälle naha maha. Grupi saba kadus põõsa taha. Et luid ei murdnud, spurtisin järele ja sain ca kilomeetri pärast kätte. Sealt pärineb ilmselt päeva maksimumpulss.

Temperatuur oli hommikul vist nullilähedane ja esimestel ringidel oli veidi jahe, ent see kadus grupis ja liikudes kiirelt. Nii et sooja pesu+kombe peale polnudki midagi juurde vaja. Tuul muidugi ka soodsas suunas, kirdest ehk Lillepi sirgel selja tagant.

Pildil vedamisjärjekorras kolmas. Foto: Lille Loo.

Mingil hetkel lagunes grupp kaheks ja kiiremad veeresid eest ära. Et minna veel pikalt, ei hakanud tõmblema ja jäin esialgu teise. Vedasin ise ka ringi jagu. Hästi mõnus fiiling ja värk.

Stardiärevuses olin joogi peale mõelda unustanud ja eeldasin, et tehakse ühispeatus vms, sest paljudel ei paistnud joogipoolist kaasas olevat, aga seda ei juhtunud. Nii siis jäin seisma, enne kui kütus täitsa otsas, tankisin end kiiresti spordijoogi ja veega ning surasin seljataskusse ka pudeli. Päeva teine sprint siis grupile järele. Hiljem liikusid grupis veepudelid edasi-tagasi, kihvt.

Siit edasi kulgesid kilomeetrid 50 kilomeetrini üsna sündmusteta. Vahepeal küll juhendasin selja taga ja ees liikuvaid kaaskannatajaid – pidevalt sõeluti mõttetult ohtlikke olukordi tekitada. Tegemist polnud ju võistlusega, see riskimine tundus nii asjatu. Näiteks selja taga sõitja ei toeta laskumisel kätega sul seljale, vaid kuidagi pooleldi ühe käega toetab ja siis poole kehaga veereb enamvähem su kõrvale. Üks tõuge ja meil on uisud koos. Jabur. Grupisõitu kohati ikka ei osata.

Mõne aja pärast said kiiremad meid ringiga kätte ja see kiskus meie grupi puruks, sest osad otsustasid kaasa minna, ma jäin kellegi selja taha passima ning jäin liiga maha, et järgi tõmblema hakata. Kulgesin siis mõnda aega Ain Parve ja Ants Juhaniga ühes seltskonnas ja nende tuules. Et tempo oli maas ja mõte banaani manu liikunud, otsustasin toidupeatuse teha, et mõne aja pärast tagant tulev grupp kinni püüda.

Kohe läheb söömaks. Foto: Lille Loo.

Sool ja banaan hinge all, aga gruppi ei tulnud. Uhasin siit mõnda aega aega üksi, see osa oli killer - tempo kokkus, tujule ka kõige paremini ei mõjunud. 60 km kandis tulid kiiremad ja haakisin sappa. Jõudis ka nendega kaasa minna, mis oli meeldiv tunne, sest mul olid all 100 mm rattad, kiirematel enamusel 110mm. Ehk kohati veereti laskumisel lihtsalt eest ära ja pidin rohkem tööd tegema, et vahet mitte käriseda lasta. Niiet oma lõbuks saab küll, aga võistlemiseks tuleb vist ikkagi moega kaasa minna.

75km kandis tekkinud lõhet siiski enam kinni ei lappinud, vist tõsteti veidi ka tempot. Otsustasin enda lõhkumise asemel jälle toidupeatuse teha.

Siis olin jälle veidi aega üksi, ees seljaga vastu tulevad olid liiga aeglased, tagant grupiussi ei paistnud. Hakkas raskeks muutuma, üle kolme tunni oli veeretud ning reie tagaküljed vaikselt väsinud. Hoidsin mõõdukat tempot, et kinni mitte sõita, samas ülearu naudingut just ei tundnud.

Siis läks ringide lugemine sassi. Kuna tagant tuli ühel hetkel jälle üks punt, siis haakisin neile sappa ja kulgesin kümmekond kilomeetrit nende tuules. Teadustaja kommenteeris, et võistluse lõpuni jääb veel 1,5 tundi ja mõtlesin, et ohhoo, äkki sõidan ikka kogu aja ära.

Mängisin selle mõttega ringi jagu, ent siis hakkas käe tuikamine ikkagi end nõudvamalt meelde tuletama ja otsustasin, et aitab küll. GPSi järgi tuli 110 km, ringide järgi 107,5. Hommikul oli ka kohale veerenud, selle peale mõtlesin küll hiljem, et milleks.

Eile oli kael valus, uisupoosist ette vaadates päris korralik koormus.

2,5 km raja monotoonsus meelde polegi jäänud. Nii et täna jälle rullima. Äge sügis.

Vasem käsi võttis eile kätte ja paistetas randmest siiski üles. Doktor tegi pilti ja ütles, et venitus. 10 päeva elastikut. Õnnelik õnnetus.

4:28 ja 107,5 (või GPSi andmeil 110km). keskmine kiirus 24 km/h (tippkiirus 48), pulss 134 (maks 208, mis on vist rubriigist fantaasia, sest mul üle 200 ei tohiks olla). Kolleeg Raivo Äripäevast pani jooksuarvestuse 60km kinni.

Tulemused ja fotod Spordiportaalist.

uus algus

Eesti üks parematest, Kert Keskpaik Lillepi pargi rajal II Tallinna uisumaratonil.

alustasin eile postitust ja kirjutasid "midagi huvitavat polegi toimunud". panin selle päeval kirja ja mõtlesin, et lõpetan sissekande õhtul kodus. ja siis. lõi taeva selgeks, enne neljapäeva sinist taevast üldse ei lubanud, mis loomulikult tähendas peaaegu spurtimist töölt koju ning uisude jalga sidumist ning padavai Pirita poole minema asutamist.

mõtlesin, et teen rahuliku sõidu, sest tuul oli tugev ning palvetasin rajale suundudes, et tuul oleks vastu Piritale minnes, mitte vastupidi. eksisin mõlemas ja uhasin Piritale sellise kiirusega, mida varem pole arendanud. tehnika klappis ja 45-50 km/h võis olla vabalt. kirjeldamatu tunne ja tänagi kisub veel naerule. võimas, ma ütlen. võimas. eriti pärast tervet talve siseruumides higistamist.

üldse võib eelmisest nädalast uiskudel tehtavat trenniks nimetada. seni oli harjutamine ja opist taastumine. nüüd hakkab juba võhm naasema ning selg harjuma.

mis on miinus, on suurte saabaste kobaklus. RB Pro Marathon on küll kergem ja kompaktsem saabas kui muidu kõrged saapad, aga ikkagi - kilone kobakas kaasas tassida on väsitav. hakkab kordamööda madalate saabastega harjutama.

teine miinus on koristamata Lillepi park (nägin eile kahte kukkumist, käbide otsa) ja osad pimedad kurvid. Oliver kirjutab oma kogemusest.

lõpuks siiski positiivne noot. nädalavahetusel väisasin hooaja teist võistlust, tunni kestvussõitu aurusaunas (üle 30 kraadi sooja pluss üha kasvav õhuniiskus). kuna ise olin pooleteise kuu jagu uiskudel, ei hakanud end lõhkuma ja lasin teistel piinelda. tegin pilti, näitan lähipäevil.

EDIT: mõned fotod võistlusest: www.flickr.com/photos/rulluisutamine.

aeg jääle kobida?

Kip Carpenter, USA kiirjääuisutaja. Lars Hageni foto.

viimane uisutiir jäi novembri esimestesse päevadesse ning kerge nälg on. samas tuleb see võibolla hoopis kasuks, et kevadel ei oleks poolkükis ringiliikumisest villand. trenni olen küll teinud - siserattasõit ja ujumine mahu-vastupidavuse ning jõusaal vastupidavuse arendamiseks.

täna nägin aga, et Soomes toimub veebruari lõpus traditsiooniline Finland Ice Marathon (eelmisel aastal lõid seal kaasa ka Eesti mehed ABECi klubist - nende muljed siit). mis omakorda võib motiveerida siiski lähinädalail jääle kolima. mõtleme veel, ahvatlev on küll. kuna mu uisumiveik pärineb niiehknaa jäält, oleks see justkui juurte juurde tagasiminek.

olen paar postitust võlgu, püüan lähipäevil end parandada.

2008. punkt

kuna laubal oli hooaja viimane võistlus Eestis, siis võib vist uisuhooajal 2008 omalt poolt ka otsad kokku tõmmata. panen pilti ka, siis kui rohked kohal olnud pildistajad kaadreid pakuvad.

esmalt võistlusest. rada mulle meeldib, hea asfalt, tõusud-langused ning kurviline. ehk ei tüüta ära nagu näiteks Merivälja teel, kus ma sirge peal lõike sõitnud olen. kui on puhastatud-hooldatud ka, siis hea koht treenimiseks. järsemad kurvid võibolla võiksid kaldega olla, aga see pole ka väga dramaatiline. tuuline kilomeetrine lõik kisub ka kohati mõnu maha, aga siin ei saa tee autor-hooldaja niiehknaa eriti midagi teha.

aga hooaeg 2008. üldiselt on mu uisukogemuse enamvähem hooajapikkune ehk esimest korda elus panin veerevad uisud alla keset aprilli. võimalik, et saab tegelikult veel mõnd aega sõita, kui vähegi kuiv on. mere ääres on muidugi probleem tuul, mis ka eile Pirita teed kastis ja ujutas. ja Narva mnt kõnniteelt leidsin keset lehti juba ka graniidikilde. täna on samas päike väljas ja kuiv, äkki õhtul saali asemel hoopis kruiisima.

Stamina Rahvarullilt olen kogunud pooltel ehk kahel võistlusel osalemisega 123 punkti. hetkel on tahtmist ja huvi kuhjaga ning tahaks järgmisel aastal juba rohkem. nüüd vaja vaid kas sisehall rullimiseks leida või siis jääle kolida.

mõned märksõnad hooajast 2008:
- madalad saapad on ülihead - kiired, täpsed, kerged. sõidumõnu ja kiirus hoopis teisest klassist kui poolkõrge saapaga
- kõva ratas (86A ntx) sobib võistlemiseks rohkem kui pehme, on kiirem
- grupisõitu tuleb harjutada
- samuti seda, kuidas alguses kohe minema söösta ning tugevamate sappa haakida. grupp liigub igal juhul kiiremini kui üksi rapsides, eriti vastutuulega
- võistlusärevus on tore ja vajalik, et motivatsiooni hoida
- võistlusstress on asi, millega toimetulekut harjutada
- uisutades on võimalik korralik trennikoormus saada. või rasva põletada, kuidas kellegile
- on võimalik ka kobakate kaitsmeteta sõita (välja arvatud kiiver), tuleb lihtsalt mõelda ja vaadata, mida teed. ohutus tähendab erinevatele inimestele erinevaid asju.
- 20 km raadiuses kodust on enamvähem kõik asfaldiaugud küll selged:P

homme kirjutan sellest, kuidas uisutamine su elu võib muuta. tõsiselt:P
teisibal üle kolme kuu massaazhi. mmmmmm.

damn you, Murphy

arva, mis päeval on sul jalal väike sinikas (või midagi sarnast), mis ei lase uisusaabast jalga sõlmida, et kruiisile minna. loomulikult sellisel, kus sul on vaba õhtu, pole mitu päeva rulle alla pannud ja varvas vaikselt väriseb juba sõltuvusest, õhtu on tuulevaba ning vihma ei saja. täna põrnitsen võidu aknast välja ja ilmateadet, et laupäeva kohta miskeid otsuseid teha. damn you, Murphy.

tegelikult olen kaks korda sel nädalal juba pioneeri kombel tubli olnud ning hommikul, enne tööd, spordisaalis käinud. plaanisin eilse sörgi ka enne tööd teha, kuid kell 6.30 silmi lahti lüües oli õues alles õnnis pimedus ning täiskuu. ristisin selle ööks, öösel ma aga ei jookse, ja keerasin teist külge. õhtul minnes oli hoopis teine jume.

laupäevaks lubab üks ennustus päikest. jah, palun:)

Lillepi tee testitud

Lillepi park Pirital.

käisin ka Lillepi pargi uud teed testimas. etteruttavalt infoks, et tablool lubatud valmimiskuupäev 30.09 tundub rohkem nagu guideline, mitte miskit konkreetset, millest kinni pidada. igal juhul oli veidi tegemist, et sinna rajale Pirita teelt saada, sest kõik ühendusteed pole veel valmis või ära koristatud. Selveri kandist on juba sujuvam.

kui Rulluisutaja blogis paistab fotodel asfalti, mis kohati küll sügise abil lehtede alla mattub, siis täna seda luksust polnud ja asfalti eriti muda ning muu ehitusprahi alt ei paistnud. lägane ja libe seega.

lisaks olid ehitusmehed taas kohal ning midagi sai vist valesti, sest mitmel pool avanes kurvist ja põõsa tagant välja sööstes, et ees on asfaldist tükk välja lõigatud. üks uiskudel-keppidega (rullkepisõitja?) küsis ka õlgu kehitades, et ei tea, mis nüüd lahti läks. üle-eile oli ta seal sõitnud ja siis kõik klappis.

aga muidu, mulle meeldib. on tõusu-on langust, asukoht vähemalt mu kesklinna baasi arvestades mõnus ja tuulevarjus ehk hea koht, kuhu iilide eest kiirendustrenni tegema pageda.

ylos
- idee ja et see asi valmis saab
- teekate
- asukoht
- keskkond

alas
- planeering - lappimised, ebaühtlused asfaldis, kanalisatsioonikaaned keset rada - väikesed asjad, aga suurel kiirusel on ka väike kivi ratta all see, mis võib rajalt minema visata.

igal juhul saa tee oma ristsed 18.10, mil hooaja viimane võistlus ja raja sisseõnnistamine. ehk annab kuiva ilma ka:)

kondiaur vs bensiin

Ajakirjanik Sten-Aleks Pihlak teel Piritalt toimetusse. ma hingan talle kurvis kuklasse. foto: Julia-Maria Linna, ÄP.

kolleegidega tegime elu huvitavamaks ning panime kolmapäeva varahommikul joonele ratta-jooksja-uisutaja ning neile vastu auto-ühistranspordi-tsikli-rolleri. alustasime hommikusel tipptunnil Piritalt ning kütsime toimetuse juurde ehk Pärnu mnt 105. tulemusi ja videot näed näiteks siin.

etteruttavalt, et uisud jäid kondimootoril liiklejatest teiseks, ratas võitis mind kahe minutiga. alguse ehk Pirita tee lõigu sõitsime tegelikult ühes tempos ja koos (kiirus kohati 40 km/h, soodsa tuule abil), kuid linna piirini jõudes kärises vahe sisse. ma ei jõudnud oma trajektoori nimelt läbi sõita ja seega ei olnud täpset pilti fooridest. pulsilogide järgi kaotasin passimistega paar-kolm minutit. samuti on uisutaja pirtsakam asfaldi suhtes, rattaga ei pea nii valiv olema.

Ja siin hingan kaamera suunal. Kiiruseks õnnestus Sten-Aleksi rattakompuutri andmeil saada kohati kuno 40 km/h. Foto: Julia-Maria Linna, ÄP

kui oleks teinud teistpidi ehk toimetusest Piritale, siis võiksid tulemused veidi teistsugused olla - Liivalaia näiteks kulgeb allamäge ja seal saaks päris energiasäästlikult pool teed läbida.

Teekond: Regati maja Pirital – Äripäeva peakontor Pärnu mnt 105

Aeg: hommikune tipptund

Liikumisvahendid ja teekonna läbimiseks kulunud aeg:

I Mootorratas 15 minutit
II Motoroller 18 minutit
III Jalgratas 24 minutit
IV Rulluisud 26 minutit
V Auto 30 minutit / ilma ummikuta 22 minutit
VI Ühistransport 36 minutit
VII Jooksja 37 minutit

ja hea uudis on, et saapad on lõpuks käes ning peale eilset jala järgi kuumutamist ka sõiduvalmis. A&T Spordi inimestele pakkus tundmatu tootja Canariam saabas palju uudistamisrõõmu.

igatahes, õhtul siis ristsed ja ehk lööb homme ka Ülemiste parklas ühel viimastest võistlustest kaasa. ja järgmiseks nädalaks lubab kuiva ilma, super. õhtuks selgub ka ehk Berliini uisumaratonil kaasa löömine. üks koht vabanes ootamatult.

sõidaks küll, aga kuidas?

uisutajad vihmas 2007. aasta Berliini uisumaratonil. foto Reuters.

suvi sai vist otsa ja kuueteistkraadist ilmanatukest ning vihmasabinat vaadates meel eriti rõõmus ei ole. vihm on põhjus, miks mulle kohati jooks rohkem meeldib - ilm ja taevast tulev pole eriti takistuseks. kui just tornaado ringi ei uita.

vihmaga saab muidu uisutada küll, eeldab lihtsalt eraldi laagreid selleks ning need tuleb igal korral pärast tiiru ära kasida ja õlitada, et kinni ei kiiluks. see tähendab paar-kolm tundi näputööd. mida ma ei raatsi kulutada, kui just kriitiline pole. niiet pigem kuivaga liuelda.

enne kolmapäeva uisutrenni õnneks kavas pole ja ehk ilm võtab end ka selleks ajaks kokku. ideaalis tahaks tegelikult oktoobrini sõita, mis annab uisu välishooajaks pool aastat. talvel saab ehk jääl ja võibolla on pealinnas ka mõnes sisehallis võimalused olemas. teab keegi?

nädalavahetusel toimub teine Tartu rulluisumaraton, pikkuseks küll 36 km, mitte maraton. mõtlen praegu veel, kas minna või mitte. rajaskeem tundub tiba igav, sirge. profiil samas põnevam, madalaima-kõrgeima punkti vahe ca 35 meetrit.

Stamina Tallinna Rahvarull - check

pühapäeva varahommikul selgus, et siiski osalen Stamina Rahvarullil. Tallinna nime kandev etapp toimus tegelikult 40 km pealinnast värskes Metsaranna elurajoonis, kus olid juba olemas eeskujulikud teed ehk hea asfalt ja tänavavalgustuski, ent ei ühtegi maja.

20 km läbimiseks kihutati 2,5 km ringi kaheksa korda. soojendustiirule minnes olin tõusu ette jõudes veidi nõutu - mismoodi see rulluiskudel käib. Pirita tee ja Kakumäe ja Muraste rajad, kus ma seni olen veerenud, sellist pinnavormi pakkunud pole. lükkasin siis pulssi ülespoole ja ronisin ikka ära. võistluse ajal kippus sinna vastutuul sattuma.

pärast tõusu paarsada meetrit kulgemist ja siis raja järsim ja vist ainus laskumine, millel vürtsiks 90kraadine kurv lõpus. esimese raksuga hindasin seda ja end üle ning napilt jäin teele, teisel ringil juba sai trajektoori harjutatud, et väga pidurdama ei peaks. võistluse esimesed ringid kohtasid seal ikka kraavilennanuid. päris katki keegi õnneks ei läinud ja said omal jalal tulema. see muidugi mind talitses mitte väga lahmima, niiehknaa esikoha pärast ei võistle ja esmaspäeval tahaks jooksutrenni ka teha.

sõit ise oli mõnus. teisel ringil sain juba normaalselt soojaks ka ning siis lasin lõpuni omas tempos. enamuse ajast olin üksi ja võitlesin palju vastutuulega ning see ka olulisim õpetus - otsi gruppi, liigub oluliselt energiasäästlikumalt ja kiiremini.

üksi olin palju sellepärast, et kui õnnestuski keegi kinni püüda või sappa jääda, siis natuke jäin ka vahepeal ühe noormehe taha passima, lootes, et ta teeb hoogu ja ma saan mitmest vedamisest puhata ka ja sinna kadus veidi aega, mistõttu jäi 50 minutit sel korral alistamata. võimalik, et oma osa oli ka reedeõhtuses pooleteisetunnises tiirus, mis läks küll põhivastupidavuse alla, ent kohati sisaldas ka kiirendust.

tunne oli aga pärast sõitu värskem kui nädal tagasi pärast Rollerblade`i Rullituuri esimest etappi, selg oli ka vähem kange. nüüd on veidi pausi ja saab tastuda ning trenni ka teha rahulikult. täna ongi kints kombekalt kange.

üldiselt, tahan veel.