veeremast libisema

oi, jälle mitu kuud möödas. sorry.

ajaloo huvides täheldan üles, et pärast terade hankimist kruvisin ikkagi rattad uuesti alla, sest oktoobri lõpp võimaldas toredalt veereda ning oleks novembrini välja sõitnud, sest sügis käitus korralikult ja leidsin ka tuulevaiksema paiga, kuid siis võtsin kuuks üldse aja maha ja käisin üle ookeani.

trennipaus, millest kohati oli kahju, sest ilm oli NYCis selline (ja Central Park ka, oi ma olen kade), et oleks seal vabalt võinud poole novembrini veereda. Washington oli veidi vihmasem, samas uisutatav. niiet sügis võib ka kihvt olla. muidu viisin mõtte spordilt nii ära, et plaan miskit varustust sealt hankida (jala järgi valatud saapad) jäi täitsa realiseerimata. teine kord siis ehk.

Eestisse naasedes oli detsembri alguses ka paar nädalat kuiva ja äärepealt ajasin rattad välja, kuid jetlag oli oma töö teinud ja paar nädalat oli suht vaevaline ree peale saamine. ja siis tuli lumi. ja nüüd ma suusatan. ja lund lubab kaua. muidugi, kui olen vahel mõelnud, et jooks on uisu kõrval ikka lihtsaim ala (sõltumatus kliimast ja ilmast), siis suusk on samm komplikatsioonidele veelgi lähemal. aga noh, kolleeg teadis rääkida, et kunstlumi püsib ilusti ning tema tegi mullu (suusailm oli tõsiselt kehv) viimase sõidu aprilli alguses. siis, kui ma juba sulavate hangede vahel rullimas käisin. niiet polegi vast hullu.

eelmisel talvel hullult muretsesin, et ei saa uisuliigutust teha ja igatsus uisu järele oli suur. kihvti talvega pole probleemi. vabastiil tundub suuresti samu lihaseid koormavat ning selga-kõhtu saab jõusaalis järele aidata. seega, mõnus. nüüd paar kuud veel nälja kasvatamist ja siis uuesti asfaldile. talved võikski nüüd sellised olla, aitäh.

ahjaa, Tartu Maraton on ka plaanis, pärast 15aastast pausi suusatamises. oh hullust.

Pirital ja Nõmmel siis näeme.