Esimesed kolm sõitu "Piinariistad" Canariam Signo.nädala jooksul olen uute saabastega staadiumist "piinariistad" jõudnud enamvähem staadiumisse "ah kus lippab". esimesed kolm korda tuli iga 15 minuti tagant paelu kohendada, et korralikult jalas püsiks ja kuskil jalale ei hakka. nüüd olen paar korda ka ilma kohendamata sõita saanud.
A&T Spordis tehtud kuumutamine ja jala järgi vormimine toimib küll hästi, ent saapa ehitust arvestades jääb kannapiirkonnas üks ala ikkagi mängima. seda kuumutada ei saagi ja Tõnu Koppel A&T Spordist arvas, et ega teipimisest pääse. damage is done igatahes, räägib kannapiirkonnas üks lõhkine koht.
kannakõõluse kandi plaasterdamine on muidugi trikiga, sest see liigub-hõõrub uiskudes korralikult ning seni proovitud plaastritest ei ole ükski peal püsinud. viimased paar korda olengi käega löönud, suurt vahet tundes pole, kas plaaster on peal esimesel kilomeetril või mitte - kergelt kipitab niiehknaa.
aga mõnu on uuest saapast siiski ka. kerge, täpsem ning lihtsamalt juhitav. puhtalt kaalus on pea kahekordne vahe ning see kajastub näiteks ca 10 km lõigul 2-3 minutilise ajavõiduga. esialgu kartsin, kas hüppeliiges ikka on piisavalt tugev madala saapa tarvis, ent põdemiseks polegi põhjust - saabas toetab külgedelt täitsa hästi ja jala järgi vormimine sätib ta päris kindlalt-täpselt hüppeliigese ümber.
eelmisel nädalal kruvisin alla ka Matter Marathon Lite rattad, mis on kergeimad (ja kõvimad - 86A), mida seni kasutanud olen. veeremine on seega päris tempokas, veider detail ainult kiiremalt minekult, kus tekib kohati tunne, et rataste haakumine teega katkenud ja edasi libisetakse. veider. nüüd vaja veel harjuda vibraga, sest saapa summutus ja ratta kõvadus lisavad veidi rappumist.
järgmisena ootab tuunimist raam - saaks kergemaks, aga see jääb ilmselt kevadesse, sest hooaeg niiehknaa lõpusirgel. Berliini ja siinsete sprindi meistrikatelt hoidsin ka saapa tõttu veel eemale, ent järgmisel aastal tahaks kaasa lüüa küll. järgmisel nädalavahetusel veel Stamina viimane etapp ja siis vist talvepuhkus ning katuse alla kolida. muidugi viimane nädal on uisutajale puhas rõõm olnud ning ehk kestab veel veidi. saab pool aastat rullimist täis ka.
9 comments:
Vaatasin Berliini maratoni tulemusi ja Eesti parim Uus Maast Jaanus Laugus lõpetas maratoni 1 tunni ja 17 minutiga, see tähendab, et võitjale jäi alla 6 minutiga. On kuhu pürgida ;)
minu andmetel oli Berliinis Eesti parim Kert Keskpaik ajaga 1.00.44. võitja aeg jäi vist ka tunni kanti. Jaanusel muidu eelmise aastaga 20 minutit parem tulemus, võimas. ilm muidugi sel korral ka parem.
Aa, ma vaatasin fitnessi, mitte speedi tulemusi hoopis :)
Kirjutasin just samal teemal sõbrale, panen copy-paste, ehk aitab :)
Ei, mina leian, et uisupiina ei pea ja lausa ei TOHI kannatada. Kõike saab ära hoida. Saapad on tehtud karbonist ja neid annab soojendaja/kuumutada ja painutada. A&T spordis on selline sooja õhu puhuja, millega uiske kuumutatakse (puhub mingi 15 min kuuma õhku - uisu ninna põhiliselt - aga põhiprobleem on just kannaga) ja mille effektiivsusesse mina ei usu - ise olen ära proovinud ja veel mitmel korral. Ja naljakas on see, et Tõnu, kes on suur spetsialist ja teadja ütles, et siis ei saagi midagi teha uisuga... Aga, et saada kätte õige klapp ja jalga istumine on vaja uisud panna praeahju. 85C ja pool tundi, ja pärast seda võid nendega teha, mida ise tahad. Seda võib teha korduvalt, kui esimese korraga ei saa õiget tulemust. Mina olen nii hõõrumisest pääsenud. Muidugi tuleb ette ville jne. Aga teipimine laia teibiga (on ÜKS ainus kindel teip, mis aitab) hoiab selle ka miinimumi lähedal või lausa ära.
PS: tuleb muidugi veenduda, et vastava firma uiske on lubatud 85C kuumutada, üldjuhul lubatakse...
luarvik, kas sa selle ühe kindla teibi kohta tahad ühe nime öelda?
Luarvik, üldjuhul olen kogenud suhtumist, et uisusaabast praeahju ei panda. materjalid ei kannata välja.
ma jäin kuumutamisega tegelikult rahule, lihtsalt see piirkond, mis hõõrub, on saapaserv kannakõõluse kandis. kuna see on liikuv koht, siis polegi midagi teha ja kannatada, kuni keha harjub. sama on teinekord uute saabaste või kingadega. võib küll tugevamini jala külge kinni nöörida, ent siis kaotab verevarustus.
mu sõnakasutus piinariista näol on muidugi (taotluslikult) veidi dramaatiline.
teibi osas olen ka huviline.
Olen oma uiske ahju pannud juba nüüdseks aastaid. Isegi ametilik Bonti lehekülg promob seda. Ja kasutuses on see töövõte massides. See on normaalne tööprotsess. Ja 85C ei ole kuum-kuum, parajalt soe. Materjalid viga ei saa. Raamid muidugi tuleb alt võtta ja nöörid pealt. Kinnitused kinni. Teibi nime ja muud spetsifikatsioonid pean kodus üle vaatama, pole peast meeles...
Vaatasin teibi üle - tegemist on fikseerimisplaastriga Omniplast, laius 5 cm ja pikkus 50m. Nahavärvi, sikksakiliste äärtega, niiet saab hästi rebida, ei pea lõikama.
Tootja Paul Hartmann AG, maaletooja Magnum Health. See on tõesti kõige parem teip, mida mina oma 7-8 aastase uisukogemuse juures olen kasutanud. Kuna teibin oma kandu, siis sinna on ta asendamatu. VÕib ka mitu kihti panna. Berliini maratonil oli kaks kihti ja ei tulnud lahti, ei sõitnud minema, ei kägardunud kokku. Kui aga rääkida ülemise ääre hõõrumisest, siis sinna on teipi kindlasti keerulisem panna, liikumine on liiga suur. Ülemist äärt, saab muide ka jalast/kondist kaugemale sulatada... :) Seda teipi ei müüda mitte igas apteegis, tuleb otsida. Täiesti juhuslikult tavaliselt joppab.
kui uue saapa ostsid, kas lasid kohe AT-s kuumutada või ennem tegid sõitu, et aru saaada mida täpselt oleks vaja timmida?
Post a Comment