1. juuni, pärast esimest veeremist uutel ratastel.põlvelõikusest on nüüd nii palju möödas, et kannatab vaikselt trenni tegema hakata. mis tähendab, et sel nädalal tuli kolm tiiru uisukudel, ajaliselt mõned tunnid. endiselt vaimustun tempost ja veeremisest. tehnika muidugi on koledal kombel pikast pausist kannatanud, aga see on lihvitav.
küll olen sel nädalal pahandanud palju. iluste ilmade tõttu on rattal ja uiskudel liiklejaid ka palju, nii Pirita teel kui Lillepi kodurajal. mida ei ole, on ohutunne ja kohati ka teistega arvestamine. kiiver on üsna haruldane nähtus, ka siis, kui inimene eriti üldse ei kontrolli kuhu või kuidas uisud ta viivad. ja siis keset rada tuterdamine, lastel vabalt joosta laskmine jne jne.
saan aru, et suvi ja aktiivsed eluviisid jms jne, aga nõutuks teeb küll kui laskumise järel avaneb põõsa tagant kamp keset teid vankritega parkinuid. ei teagi, mida teha. vist õhtul hiljem käima hakkama. selles mõttes oli sügisel toredam, et ilm küll jahedam kui sellevõrra ka liiklejaid vähem.
ps. kuna ilm on ilus, siis lubage siia ka veidi pausi ehk jutu asemel tegusid ja rulliradadel näeb.
muide, lugemiseks. Eesti mehed Euroopas karikasarjal osalemise muljed Jaanus Ritsoni sule läbi ning Kert Keskpaik peab samuti ajaveebi.
2 comments:
Tõsi ta on, Eestis puudub igasugune sport-liikumise etikett. Sõidetakse kes ja kus kuidas, ei peeta kinni elementaarsetes liiklemisreeglitest ja põhimõtetest, pannes ohtu nii teised ja mis peamine iseenda või oma lapse. Olen rajale lahti lastud lapse pärast ennast ka kipsi kukkunud. Et endast märku anda on abiks on kell või vile. Teinekord kui hing täis läheb olen ka karmima sõna öelnud ja/või palunud sportijal-kõndijal oma teepoolele jääda/asuda. Aga ega see eriti midagi muuda. Kahjuks.
mul suuremad õnnetused olemata. loodan, et jäävadki. nädala alguses käis küll jõnks läbi, kui Lillepi ringil pika laskumise peal lihtsalt mingi selle, kõrvaklapid kõrvas, põõsast teele astus. vilistasin paar korda, aga üle muusika vist ei kuulnud. õnneks sain selja tagant tal mööda.
kõige rohkem häirivad mind tegelased, kes on lapse esimest korda uiskudel välja toonud, samas pole ühtegi kaitset lapsele raatsinud või tahtnud hankida. ise siis kas kakerdavad samamoodi uiskudel või niisama kusagil eemal ning siis laps õpib omasoodu koperdades keset sportlasi sõitmist.
kaitsmete minimaalne kasutamine ja sõiduoskuse (oskamatuse) ülehindamine on muidu üsna tihe jah.
aga ma vihastada enam ei raatsi. tundub, et ennast säästvam on laste või kahtlaste ratturite-uisutajate-vms lähenedes hoog maha võtta ja selg sirgu lasta.
Post a Comment