kõrge või madal?

Poolkõrge saabas Bont Semi-Race, alternatiiv kõrge ja madala saapa vahel. Foto The Life Of Bryan.


sügisel lubasin kirjutada kõrge ja madala saapa võrdluse. teen selle nüüd, hooaja alguseks ära. enamusel ehk veel saapad ostmata. ja lõppu lisan paar õppetundi.

tegemist puhtalt kogemusliku kokkuvõtte (põhineb kolmel uisupaaril), mitte teadusliku analüüsiga.

alustasin ise kõrge mudeliga (Fila FM100), ent liikusin madala peale ja eelistangi tegelikult ise viimast - kiiruse, kompaktsuse ja kerguse tõttu. teisalt jälle olen hädas sellega, et madala saapa serv ei tee koostööd hüppeliigese ümbrusega ehk tõrjun hüppeliigeste ümbert kõõluste põletikku. võimalik täitsa, et konkreetse uisusaapa häda. nii kaalungi sel hooajal kahe paariga tegeleda - võistlemiseks üks (madal), trenni teine (kõrge). variandiks võib olla ka nn poolkõrge saabas - Rollerblade´i mudelivalikus on selline näiteks Pro Marathon, Bontil Semi-Race.

minu muljed siis.

kõrge saabas
plussid:
- toetab hüppeliigest
- pehmed ehk jalas kohe mugavamad

miinused:
- raskem kui madal
- füüsiliselt kobakas
- suvel jalas palavad, katab jalast suurema pinna

madal saabas
plussid:
- kergem ehk saad jõudu sõidule ja tehnikale kuulutada, mitte saabaste tassimisele
- kompaktne suurus ehk paremini juhitav
- universaalsus - saad vahetada raami, kuumutada saapa täpselt jala järgi jne

miinused:
- surve hüppeliigesele suurem
- täpne jalgasobivus kriitilisem kui kõrgel saapal
- vähem pehmendusi
- kohati krõbedam hind

mida kõrva taha panin?

- anna aega ehk uut saabast harjuta jupikaupa, mitte kohe kaheks tunniks kruiisima. Näiteks uue saapaga sõitma hakates sõida paralleelselt veel vanaga (nn üleminekuaeg). Jalg vajab harjumiseks aega, muidu on tulemuseks hõõrumised, villid, halvemal juhul ka näiteks hüppeliigese kõõluste põletik (sain ise selle madalate saabastega liigusinalt sõites).

- proovi erinevaid jalga - jalad on erinevad ehk üks mudel sobib ühele, teine teisele. Jala laius ja kuju inimeseti erineb ning sellest sõltub uisu mugavus jalas.
- numbri järgi ära iial osta. mu tennise jalanumber on 44, jooksutoss 43,5, madalad uisud 42, kõrged 43. süsteem, ma ütlen ehk proovi jalga.

olulisim moraal: uisk peab jalas (ja sõites) mugav ning mõnus olema. kui midagi (ka väikest= häirib, siis on tulemuseks kehv fiiling ning lõpuks võibolla ka vigastus. iga väike ebakõla võimendub sõiduga järk-järgult.

avatud

ei pidanudki eile vastu ja keerasin pehmed kummid alla ning lahkusin 1700 Pirita poole. olin hoobilt tagasi sügises, kus uisutiir kõik keerulise peast pühkis ja koju jõudsin nagu uus inimene. meeletu positiivne laeng, kirjeldamatu. sarnane eufooria valdas eelmisel kevadel, kui esimest korda ilusa ilmaga sörkima sattusin. kogu talve hallus ja sopp ja pori on korraga nii tühised.

täna on jala teatud lihased valusad, ent selg, mida ise rohkem pelgasin, ei annagi tunda. talvine jõusaaliskäik on asja ette läinud.

muidu oli üsna sürr elamus lumiste platside vahel kuival asfaldil kulgeda. tee oli tühi ja linna poolt tulles sai mõnusalt hoogu üles. kõik liigutused polegi veel lihastest ununenud.

lühikokkuvõte hetkeseisust.

+
- teed on puhtad ja sõidetavad
- kui graniit on maas, on ta enamasti ühes jooksvas viirus ehk praegu on teda soodus koristada, enne kui laiali pühitakse
- taganttuul

-
- graniit on veel maas
- uusi saapaid on vaja, olemasolevad hakkavad ikka lollisti jalale (hüppeliigese ümbrus ja saapa laius segavad)
- vastutuul
- Lillepi rada on hetkel uisutamatu, nõlvadelt sulab lumi otse üle tee
- pori ja liiva on palju, eriti madalamatel lõikudel