MÜÜA rulluisud. 2 paari

need uisupaarid ootavad välja jalutama-veerema viijat.

varustuse uuendusega seisavad kaks paari nurgas ja vaatavad anuvalt "vii meid välja veerema". ehk leidub keegi jalutamaviija? :)

Bont Jet
- suurus 42,5 ehk 280 mm
Paar korda kuumutatud. Selles mõttes mugav, et saab kodus ahjus jala järgi vormimiseks soojaks ajada
- ühe kukkumise täkked peal ja klamber kriibitud. Ütleks, et iluvead ja kiiresti sõites ei pane keegi tähele :P Pahkluu ümber embab kõrgemalt kui Rollerblade´i uisk.
- all Bonti raam 100 mm ratastele. Kaasa rattad-laagrid.
Hind: pakkumistele avatud.

Rollerblade Racemachine
- Rollerblade´i tippmudel
- Suurus vist 42, 275 mm igatahes
- Kukkumisest mõned kriimud peal, üks klamber vahetatud. All Rollerblade´i raam 100 mm ratastele, kaasa rattad ja laagrid
Hind: samuti pakkumistele avatud.

soovid infot, lisapilte vms, jäta kommentaar või rivos@hotmail.com. Facebookist leiad mind ka.

sinimustvalgega rulluisukombe - nüüd tootmises

Bontilt selline uudis. Info vastab tõele!, kombed on tootmises ja kuna Eesti on nüüd üks juhtivamaid Bonti riike Euroopas, sellest tulenevalt ka uuendus Bonti pealehel;) ehk sinimustvalge lipuga riietus nüüd tootjalt olemas. 70 eurot ja kuni 1,5 kuud ootamist. lisainfo tellimiseks jms Bonti Facebooki lehelt.

muide, tootja CCN, kes need liibuvad valmis teeb, laseb kasutajal endal ka - näiteks oma tiimi või firma logoga - kombet disainida. siin. kui kujundus olemas, mailid selle tootjale ja olemas.

kui põhjaks olev kombe on sama, mis Bontil eelmisel hooajal, siis julgen soovitada - hea materjal, vastupidav ja seljas kindel ning istub hästi. mõne hooaja tagune Hyperi liibuv näiteks jääb sellele alla - lukk-õmblused kipakad ning seljataskut pole. trekile mõeldud ilmselt.

uuel hooajal kolm Eesti profitiimi

Uus Maa/Bonti tiim - Ruben Martinez, Danila Ruusu ja Kaur Meressaar - mullu juunis Tallinna Rulluisumaratonil.

Facebookis liikujad rullihuvilised märkasid juba, et viimaste kuude jooksul mitu pereheitmist toimunud.

Bonti asemel sõidavad sinikollastes vormides Uus Maa tiimis (eelmisel aastal ametlikult kokku pandud profitiim) tänavu Rollerblade´i nime all. tiimi manager Jaanus Laugus kirjutas, et lepingud on olemas mulluste väliskülalise Alfredo Leoni ja Kaur Meressaarega. värsket verd toob tiimi Jose Bastidas ehk Venezuela uisutaja, kes mullu Bonti rahvusvahelisse tiimi kuulus.

täpsustus 03.04: selgus, et Ruben Martinez siiski UM tiimis tänavu ei rulli, põhjused hetkel ebaselged, kuid sportlane tundub häiritud olevat, sest lasi Facebookis ringlema kirja, milles kirjeldab, kuidas teda alt veeti.

Eesti paremaid rulluisutajaid, Kert Keskpaik jätkab Bonti seltskonnaga aga Albe Team/Bont nime all. nende seas ka eelmisel aastal konkureerivalt Rollerblade´i kostüümi kandnud Indrek Tobreluts, lisaks Lauri Koortile ja Mart Markusele leiab tiimis värsket verd Risto ja Marten Liivi näol.

lisaks tuleb täitsa uue kaubamärgina tänavu kolmas. eelmisel aastal Bonti kohalikus tiimis veerenud Danila Ruusu ja rullivarustusetootja Schänkel/Simmonsi eestvedamisel. pundis veel näiteks Eerik Idarand ja Jaan Saks. sama tootja varustust kasutab näiteks ka USA rulluisukuulsus Joey Mantia.

mulle tundub, et head uudised. ühelt poolt väikese Eesti kohta küll suured liikumised ja vangerdused, samas konkurents on nii teravam ja võistlustel põnevam osaleda-vaadata. professionaalne rulluisutamine teeb ehk samuti suurema sammu edasi. nüüd jääb siis tootja Cado Motus siia jõudmist oodata.

väliskülaliste Alfredo ja Rubeni koolitusi, mis kevadest lahti lähevad, soovitan. osalesin eelmisel aastal ise ja sain palju abi. ajad peagi.

vaata lisaks:

- Uus Maa Teami Facebooki leht
- Albe Team/Bonti Facebooki leht
- Schänkel/Simmonsi Eesti Facebooki leht

Bont vs maailm

Bont Jet vs Rollerblade Racemachine. nagu näha, on Bonti saapas jalg madalamal ehk saabas paremini juhitav. kolmepunktikinnitus teeb sõidu hästi jäigaks. Rollerblade samas hiilgab asümeetrilise paeltesüsteemiga ning hästi istuva saapaga.

mul on uued nunnud. sel korral nimega Bont Jet. kuna nüüd kolme (eelmised Canariam ja RB Racemachine Platinum) madala saapa kogemus, väike kokkuvõte.

et Bont ajab oma kolmepunktikinnitusega oma asja, on see tinglik vastuseis muule maailmale.

- saabas embab hüppeliigest enam kui RB, sarnaselt Canariamiga. jalas mugav, saapa serva tuleb lihtsalt kuumutades piisavalt vormida, et hüppeliigese kohalt liiga tegema ei hakkaks. jalas istub esimesest korrast peaaegu valatult, teine kuumutamine valab veel paremini jalga ning kolmas sõit on juba selline, kus sai rõõmust uhada ega pidanud paelu vms kohendama. RB oli esimesel korral samas rohkem valatud, muidugi, ta nn säär on sellise ehitusega, et ulatub madalamale ning hüppeliigese kohale ei ulatugi ehk teoreetiliselt ja praktiliselt vajab vähem sättimist. Bonti saab samas täpsemalt jala ümber vormida.

- Bonti kolme punkti kinnitus teeb raami ja saapa koostöö jäigaks. mis tähendab, et tõuke jõud lähebki tõukesse, mitte ei kao füüsika kaasabil kuhugi saapasse. sellest vahest saab juba lihtsalt proovitiiru tehes aru ja see on mulle olulisim ning rõõmutekitavaim muutus.

- kuna saapa ja raami kinnitused asuvad ka madalamal, on sõit stabiilsem ja uisk paremini kontrollitav. muidugi eeldab see ka nii sõiduasendi kui -tehnika kerget korrigeerimist (mul tõi uisuproov esimesel 100 meetril, mõned päevad pärast enda veriseks kukkumist, kaasa uuesti asfaldil lohisemise). mingi sarnase koperdamise tagajärjel õnnestus bussipeatuses end teiste ees maha kukutada. raami ja saapa mastaap vajab veel harjumist, pärast kolmandat veeremist saab juba vähem sellele mõelda.

- materjalid tunduvad robustsed ehk vastupidavad. nagu peabki. esteetiline detail ka Bonti saapa mustavärvi sisu. kuna spordiasjad liiguvad ehk kuluvad ja määrduvad, siis vägagi tervitatav.

- saabast saab kodus praeahjus kuumutada (heat mold). ei pea kuskile spetspoodi spetsseadme manu minema. ajasääst ja mugavus. esimesel korral muidugi hea kellegi oskaja juhendamise järgi protsess läbi teha. kuidas rulluisusaabast kuumutada, kirjutan lähipäevil pikemalt.

- jalale käivad saapad loomulikult täitsa uutest kohtadest, kanna ümber, aga see on mööduv nähe. tuleb lihtsalt vaikselt harjutada ja mõlema paariga segamini sõita. siis ajab jalad segadusse vms ega teki hädasid. teooria on selline, eks lähinädalad kinnita või lükka ümber. (lisatud veidi hiljem - teooria kinnitust ei hakanud ootama, kuumutasin hoopis teist korda ja korras).

- paelte sidumine meeldiv - vahatatud paelasid ei pea jõuga kinni kiskuma, saapa vorm on selline, et saabas hoiab hästi jala ümber ning paeltega lihtsalt fikseerid, kergel pingutad ainult.

- õhuagud keeltes, palava ilmaga jahutab. eks näis, mis sügisel jahedamaga saab.

üldistada, milline parim ja halvim, hetkel ei julge. saapad on idee järgi küll ühesugused (madal ja jäik), ent materjalide ja disaini tõttu siiski väga erinevad. ühele sobib RB, teisele Powerslide jalga.

moraal: kui jalga proovides saabas sobib ja on mugav, siis need valigi. lihtne.

oma Apache´idest kirjutavad Tõnis ja Leivo.

et uued saapad oleksid sõbrad, mitte (vere)vaenlased

Rulluisud, Rollerblade´i esituses nädalavahetuselt 1 tunni kestvussõidult. Panin veel fotosid Flickri galeriisse.

oma vere, higi ja pisaratega saadud kogemus. veeren nüüd kahel paaril uiskudel, sest Bonti proovitud mudel Jet tundus jalas oma jäikuse ja õhuavade ning madala raskuskesega hea, et ... edasi aimate ise.

uue saapaga aga kaasneb mul ja tõenäoliselt ka paljudel teistel see rõõm, et jalad ei oska eriti olla, sest vana saapaga juba harjutud ja uue omaksvõtt võib olla nii vaimselt kui füüsiliselt ebameeldiv. mõne sõnaga hõõrub ja pigistab, halvemal juhul kisub põletikuliseks.

seda seepärast, et saapad ikka ei ole päris ühesugused. näiteks Bonti mudel katab hüppeliigese ja saapa säär lõpeb liigese kohal (liigese kohal hõõrumis ja põletikuvõimalus), samas Rollerblade´i kahe aasta tagune Racemachine on madalam ja toetab liigest veidi teistmoodi. üht mudelit kasutades harjub jalg selle järgi ning uuele üle minnes võib tore hobi mõneks ajaks õuduka varjundeid külge võtta.

samas saab seda kõike vältida, et esiteks ala kui uisk pahameelt või kroonilist vigastust kaasa ei too. siinkohal kadestan muidugi neid raudjalgu, kellel ei hõõru kunagi midagi kusagilt, sest nad saavad edasilugemise asemel nüüd juba rullima minna.

aga teistele mõned soovitused (mille vastu ise muidugi ka eksima kipun):

- uue saapaga ära täismahviga kohe treeni, esimesed trennid olgu lihtsalt saapaga harjutamiseks ja harjumiseks. sõitsin ise näiteks uue saapaga esimesel paarisajal meetril tagumikul asfaldil, sest uisutunnetus on tsipa teine kui vanal ning gabariite ei tunneta ka veel täielikult.

- mõistlik teha üleminekuaeg, kus sõidad paralleelselt mõlema saapaga - ehk alguses uuega korra nädalas, siis kaks jne. üleminek sujuvam. see harjutamine eriti mõistlik kõrgelt ja pehmelt saapalt madalale üle minnes. näiteks madratsilt põrandale magama kolimine tahab ka harjumist, aga on täitsa tehtav.

- kui on valus, ma jõuga ei suruks - võimalik põletik läheb kauem ära ja üle (ning suuremate kahjudega) kui uiskude vahetamine.

- tunne end nagu esimest korda uisutaja ehk ära pelga teha asju, mida sinu tasemel muidu ei teeks - puhka keset trenni, et uisku jalas kohendada, valu peale nutta või vähemalt nägu krimpsutada, kasuta hõõrumisvastaseid vahendeid jms.

- kuumutatav saabas võib tahta mitu korda vormimist (esimesel korral käib üks, teisel korral teine koht jalale) enne kui perfektselt istuma saab.

- ja noh, last but not least, kui ikka üldse ei saa, lase jala järgi saapad teha. peaks kõige täpsem ja valutum olema.

aga Bonti saapast kirjutan ükskord pikemalt.

ratta- ja laagrisoovitus

Indrek Tobreluts ja Kert Keskpaik Tallinna 3. Rullimaratonil. Veel fotosid.


rubriigist soovitan.

kuna head varustust siin a) tikutulega kohati otsida vaja, b) tihti ei teagi, mis on hea, kiidan kaht toodet, millega sel hooajal eriti rahul olen. peamiselt seetõttu, et nende vastupidavus on nii hea olnud, et polegi muud eriti proovida saanud ja jõudnud. ja rullinud olen märtsi lõpust ikka regulaarselt.

etteruttavalt ütlen, et ei ole tellitud reklaampostitus, ostsin need kliendina.

- Bonti rattad Highroller G4 - 87A tugevusega ratas, hästi hea veerevuse ja jäikusega. kulgen peamiselt Pirita teel ja Lillepis ning heal asfaldil töötavad hästi. olen seni proovinud nii tugeva seguga varianti ainult Matteri oranži Marathon Lite´i. mulle ei istunud - kerged olid küll, aga tundusid pehmed, ehk tehnikat ei võimaldanud nii sõita nagu tahtsin. ja kestab hästi, märtsi lõpus said alla, 1,5 kuud kannatas ilusti sõita ning paar tükki on praegugi veel all.

- Bonti laagrid Jesa Steel - hästi pehme sõit ning kiireks-sujuvaks sõiduks. 2,5 kuud sõitmist ja nüüd hakkavad kulumise märke näitama (osad kõrisevad).

kuidas vältida ville?

üks variant villide ennetamiseks - ankle booty.

villid on uisutamisel, eriti uue saapa puhul või hooaja alguses, kui jalg pole saapaga harjunud, ebameeldiv tõsiasi. kolm võtet, millega ise neid vältida püüan.

- tõhusaim on ettevõtte ezeefit toodang "ankle booties". tegemist hästi liibuva sokiga, millel varbad-kannaosa maha lõigatud. ei libise jalas, ei lase hõõruda. Eestis müüb seda Kert Keskpaik, kes ka Bonti kaubaga tegeleb. enda omad tellisin muidu otse tootjalt, paarsada krooni maksid (mahub ka tollimaksuta summa sisse) ning sain ca 1,5 nädalaga kätte.

osad kannavad palja jala otsas, ise olen õhema spordisoki ikkagi ümber jätnud. eks katsetamise asi, mis paremini toimib.

sokke pakutakse kolmes mõõdus - 1, 2 ja 3 mm paksud. viimane sobib vist ainult paksu ja pehme saapaga, madalal saapal kipub kolepaksuks jääma ja kanda üleval hoidma (loe: tehnika ja sõidumõnu kannatab). hind - 200-300 krooni. paar hooaega peab vast vastu.

- teip või plaaster. enda lemmik Hansaplasti Extreme, mis püsis peal ka uisutamisel hästi liikuval hüppeliigesel. ilmselt sellised tõhusad olemas ka lihtsalt teibirullides. viimased soodsamad ka. Extreme plaaster maksab - 16 lehte ca 50 krooni.

- tootja Compeed villidevastane pulk. ei lase hõõrumisel nahka kuumeneda. hea lihtne asi kotti pista. hind ca 80 krooni.

kuumutamine vol 2

nii saab ka kuumutada. foto Bont.


praegu on täitsa hea meel, et paar päeva vihmane on. esiteks ei teki siis kiusatust ja teiseks saab korralikult ära taastuda. teisipäeval nimelt juhtus nii, et lubasin endale toast välja veeredes, et ei kuku uhama ja teen rahuliku tiiru, kuid Lillepis ühe tuulerohke sirge eel üks ratur must möödus. kuna tuulega lõik on, teadagi, tüütu, siis haakisin end sappa.

tempo oli tal üleval, mis tähendas, et mul ka. aga kõik sujus ja veeremine oli ilus (Rollerblade`i kombinatsioon Hyperi veerevatest ning HTO PRO laagritest teevad oma töö), et andsin aga minna. hiljem kodus tundsin, et põlv vist ei kannata veel sellist lähenemist välja. homme julgen ehk uuesti, rahulikult, veerema minna.

täna aga on uuesti ees käik A&T Sporti, et vasaku jala saabast veidi kuumutada ning paremaks vormida. hakkab hästi tobedalt jalale. eks esimesel korral ei saanud teda 100% paika ka, sest saapad võetakse fööni pealt maha ühel ajal ning esimesena sõlmisin jalga parema jala oma, mis tähendas, et vasak oli asjani jõudes juba maha jahtunud ning veidi tahkunud ehk mitte nii hästi vormitav kui võiks.

vaatan ka üht õpetust, kuidas õigesti kuumutada. pole ise varem selliselt kettaid kasutanud.

Rollerblade Rachemachine - testitud, ja mitte ainult

mudelivalik. 1. tunni kestvussõit 2009.

juhtus nii, et Rollerblade`i demopäeval sattus jalga Rachemachine`i mudel. olin kohale veerenud enda Canariamidega ning kontrast esimese mugavuse kasuks oli selline, et mul on nüüd uued nunnud. läksin tegelikult ainult rattaid ostma.

kuumutatud ja kaks sõitugi tehtud. hurmav. üks nukk hõõrub totralt ja tuleb ilmselt üks kuumutusring veel teha, kuid muidu on vinge. HTO PRO ja Hyperi rataste kombinatsioonis on nii pehme veeremine, et polegi miskit sellist varem kogenud. vastu tuult kannatab ka ilusti lükata.

Canariam Signo läheb seega müügiks. annan Fila raami ka kaasa. saapa suurus 42, millimeetrites 275. ühe korra kuumutatud, hästi hoitud, kulumisjälgedeta. vahatatud paelad.

abiks ikka

kaks vidinat, mida varustusse soovitan. uute saabaste tõttu olen veel hädas (pole veel päris jala järgi kujunenud) hõõrumiste ja jalapealehakkamistega (jalg jääb siin tavaliselt voodrile vms alla). niisiis käisin apteegis nõutut nägu tegemas ja sain kaasa kaks toodet, mis oma headust paari proovikorraga tõestanud on.

- esiteks huulepulga moodi keemiline asi, mis aitab hõõrumiste vastu. tekitab nahale miskit geelisarnast, isegi kui hõõrub, ei muutu koht kuumaks-hellaks ehk ei teki ville. ca 85 krooni.

- extreme plaastrid (mägironija pilt on kaanel). tugev liim ja riie ning peab seetõttu vastu ka pikemale hõõrumisele ehk ei kooru näiteks sporti tehes maha, selle käigus osa nahka ja karvkatet kaasa võttes. ca 45 krooni.

olen proovinud ka haavaplaastreid villide peale ehk neid, mis on pehmed, kummimoodi materjalist, kuid need kipuvad esimeste minutite jooksul oma kohalt lahkuma. oma kogemus seega soovitada ei luba.

kõrge või madal?

Poolkõrge saabas Bont Semi-Race, alternatiiv kõrge ja madala saapa vahel. Foto The Life Of Bryan.


sügisel lubasin kirjutada kõrge ja madala saapa võrdluse. teen selle nüüd, hooaja alguseks ära. enamusel ehk veel saapad ostmata. ja lõppu lisan paar õppetundi.

tegemist puhtalt kogemusliku kokkuvõtte (põhineb kolmel uisupaaril), mitte teadusliku analüüsiga.

alustasin ise kõrge mudeliga (Fila FM100), ent liikusin madala peale ja eelistangi tegelikult ise viimast - kiiruse, kompaktsuse ja kerguse tõttu. teisalt jälle olen hädas sellega, et madala saapa serv ei tee koostööd hüppeliigese ümbrusega ehk tõrjun hüppeliigeste ümbert kõõluste põletikku. võimalik täitsa, et konkreetse uisusaapa häda. nii kaalungi sel hooajal kahe paariga tegeleda - võistlemiseks üks (madal), trenni teine (kõrge). variandiks võib olla ka nn poolkõrge saabas - Rollerblade´i mudelivalikus on selline näiteks Pro Marathon, Bontil Semi-Race.

minu muljed siis.

kõrge saabas
plussid:
- toetab hüppeliigest
- pehmed ehk jalas kohe mugavamad

miinused:
- raskem kui madal
- füüsiliselt kobakas
- suvel jalas palavad, katab jalast suurema pinna

madal saabas
plussid:
- kergem ehk saad jõudu sõidule ja tehnikale kuulutada, mitte saabaste tassimisele
- kompaktne suurus ehk paremini juhitav
- universaalsus - saad vahetada raami, kuumutada saapa täpselt jala järgi jne

miinused:
- surve hüppeliigesele suurem
- täpne jalgasobivus kriitilisem kui kõrgel saapal
- vähem pehmendusi
- kohati krõbedam hind

mida kõrva taha panin?

- anna aega ehk uut saabast harjuta jupikaupa, mitte kohe kaheks tunniks kruiisima. Näiteks uue saapaga sõitma hakates sõida paralleelselt veel vanaga (nn üleminekuaeg). Jalg vajab harjumiseks aega, muidu on tulemuseks hõõrumised, villid, halvemal juhul ka näiteks hüppeliigese kõõluste põletik (sain ise selle madalate saabastega liigusinalt sõites).

- proovi erinevaid jalga - jalad on erinevad ehk üks mudel sobib ühele, teine teisele. Jala laius ja kuju inimeseti erineb ning sellest sõltub uisu mugavus jalas.
- numbri järgi ära iial osta. mu tennise jalanumber on 44, jooksutoss 43,5, madalad uisud 42, kõrged 43. süsteem, ma ütlen ehk proovi jalga.

olulisim moraal: uisk peab jalas (ja sõites) mugav ning mõnus olema. kui midagi (ka väikest= häirib, siis on tulemuseks kehv fiiling ning lõpuks võibolla ka vigastus. iga väike ebakõla võimendub sõiduga järk-järgult.

Rollerblade+Luigino=Rollerblade Racemachine LE - katsutud

lihtsalt "treiler" ja isutekitamiseks-narrimiseks, et mul on kodus näppimiseks-proovimiseks Rollerblade`i ja Luigino koostöös valminud Rollerblade Racemachine LE saabas (Luigino Pilot raamil).

esmamulje, et on väga vinge, näeb ilus-kihvt välja ja jalas istub hoopis teistmoodi (loe: pehmemalt) kui minu juba jala järgi sisse sõidetud Canariam Signo. materjale hinnata ei oskagi esmapilgul, sest nende head ja halvad omadused ilmnevad sõiduproovil.

kaaluvahe tundub ka olevat uue kasuks, 110 mm ratastest hoolimata. mu Fila FM100 raam on kaalu järgi paras alasi jalge all tegelikult.

igatahes, leian ehk õhtul või homme aega, et asjast mõned pildid teha ja mõned mõtted-kommentaarid kirjutada. äkki mu järgmised saapad:P

täna jälle kuiv. saab vist taas õhtul rullidele.

hooaeg on läbi, elagu uus hooaeg

Rollerblade´i ja Luigino koostöö esimene vili - Rollerblade LE. eeldatav hind saapal 500 eurot.

paar viidet, mis kogunenud.

- Evelin Ilves on Berliini uisumaratoni korraldajale intervjuu andnud. kes saksa keelt tönkab, võib ehk lühikokkuvõtte ka teha.

- Berliini uisumaratonivideo DVD ja selle treiler. ütle, et pole inspireeriv.

- uhasin eelmise nädala uisutrennid kõik Lillepis ja viskasin reedel ilusa trenninädala-päeva lõpuks silda ka. tugevast vastutuulest hoolimata oli lipe selline, et puhas mõnu. oma osa ilmselt ka massaazhil, mis kolmekuulise trenni lihastest välja mudis. kannatab pimedas ka seal sõita. lihtsalt infoks.

- 2009. aasta kollektsioonid on vaikselt välja tilkumas. Rollerblade näiteks, huvitavaim neist RB koostöö Luiginoga - kihvt saabas näeb välja (eeldatav hind 500 eurot on ainult üle ootuste kõrge, arvestades saapa ideed sobida ka harrastajale), ja Luigino. ilusatest saabastest ja raamidest (jah, läheb uisupedenduseks kätte) teen ükskord TOPi.

- praegu on hea aeg uisuvarustust uuendada. näiteks Ski & Surfhouse pakub RB 2008. aasta mudeleid vägagi hea hinnaga - Racemachine Platinum näiteks kliendikaardiga alla 7000 kr.

- ja mõned soovitused, kuidas talve üle elada, et kevadeks vormis olla.

teemad ootel: kuidas uisutamine su elu muudab, kui kalliks läheb välismaalt uisusaapa ostmine ja kaua see aega võtab - üks praktiline kogemus.

vihma käest katuse alla

Kiiruisutajad sisehallis. Foto: Volverine Speed Team.

reedel ja esmaspäeval ja kolmapäeval ja neljapäeval Pirita teel kodupoole rullidel tuuleseina lükata uhades ajas vahepeal ikka selja sirgu ja ropendama. võtsin ükspäev küll ühe 50 meetrit eespool suure saapa ja väikese rattaga kulgejatest sihikule ja plaani, et enne tee lõppu oled sa mul käes, ent loobusin peagi. tuul on viimased päevad nii tugev olnud, et vastik kohe. eile motiveeris kodupoole suundudes lõpuni tempot tegema peaminister, kes õhtust uisutiiru tegi.

head kaasneb aga ka sellise ilmaga, tee on suht vähe rahvastatud ja saab oma sõitu sõita.

sain esmaspäeval uued rattad ka alla, Rollerblade'i miskit 84A tähistust kandvad, mis on Matteri Lite Marathoniga (86A) võrreldes ikka padi betoonpõranda kõrval. ühtlasi kannatavad pehmenduse tõttu ka kiirusomadused ehk kiirendused läksid üle kivide-kändude (oksterisu ja tammetõrude ka, kui täpne olla) ja lõpuks lõin sellele ka käega. pressid-pressid, aga hoogu ei tule. kõval rattal on küll vibreering suurem, ent tempot vastavalt lükkamisele ka. üldse oleks vist loogiline hoida ühed laagrid ja rattad (kiired) võistlemiseks?

saapaid tuleb vist uuesti kuumutada, sest hüppeliigese nuki kohalt hakkab miski niimoodi jalale, et teise sõidutunni lõpuks on valus ja katsudes tunne, nagu oleks sinikas vms. saabast seespoolt katsudes ei anna samas midagi tunda. hõõrumised on õnneks ajalugu.

igatahes, ilmateate lubaduste kohaselt saab sel ja osalt ka järgmisel nädalal veel normaalselt rullida, aga üha enam tuleb ilmselt siseruumide poole hakata vaatama, sest jahedaks kisub ja kaua selle tuulega ikka rassida. vihmas ja märjas on pool mõnu ka kadunud, tiba ohtlik ka.

niisiis. kus talvel rullidel sõidetakse?

lugemislink aga 24h rullisõiduteatevõistlusest Montrealis. ehk miskit ultrat järgmisel aastal ka Eestis võimalik proovida.

piinariistadest sõidumõnuni

Esimesed kolm sõitu "Piinariistad" Canariam Signo.

nädala jooksul olen uute saabastega staadiumist "piinariistad" jõudnud enamvähem staadiumisse "ah kus lippab". esimesed kolm korda tuli iga 15 minuti tagant paelu kohendada, et korralikult jalas püsiks ja kuskil jalale ei hakka. nüüd olen paar korda ka ilma kohendamata sõita saanud.

A&T Spordis tehtud kuumutamine ja jala järgi vormimine toimib küll hästi, ent saapa ehitust arvestades jääb kannapiirkonnas üks ala ikkagi mängima. seda kuumutada ei saagi ja Tõnu Koppel A&T Spordist arvas, et ega teipimisest pääse. damage is done igatahes, räägib kannapiirkonnas üks lõhkine koht.

kannakõõluse kandi plaasterdamine on muidugi trikiga, sest see liigub-hõõrub uiskudes korralikult ning seni proovitud plaastritest ei ole ükski peal püsinud. viimased paar korda olengi käega löönud, suurt vahet tundes pole, kas plaaster on peal esimesel kilomeetril või mitte - kergelt kipitab niiehknaa.

aga mõnu on uuest saapast siiski ka. kerge, täpsem ning lihtsamalt juhitav. puhtalt kaalus on pea kahekordne vahe ning see kajastub näiteks ca 10 km lõigul 2-3 minutilise ajavõiduga. esialgu kartsin, kas hüppeliiges ikka on piisavalt tugev madala saapa tarvis, ent põdemiseks polegi põhjust - saabas toetab külgedelt täitsa hästi ja jala järgi vormimine sätib ta päris kindlalt-täpselt hüppeliigese ümber.

eelmisel nädalal kruvisin alla ka Matter Marathon Lite rattad, mis on kergeimad (ja kõvimad - 86A), mida seni kasutanud olen. veeremine on seega päris tempokas, veider detail ainult kiiremalt minekult, kus tekib kohati tunne, et rataste haakumine teega katkenud ja edasi libisetakse. veider. nüüd vaja veel harjuda vibraga, sest saapa summutus ja ratta kõvadus lisavad veidi rappumist.

järgmisena ootab tuunimist raam - saaks kergemaks, aga see jääb ilmselt kevadesse, sest hooaeg niiehknaa lõpusirgel. Berliini ja siinsete sprindi meistrikatelt hoidsin ka saapa tõttu veel eemale, ent järgmisel aastal tahaks kaasa lüüa küll. järgmisel nädalavahetusel veel Stamina viimane etapp ja siis vist talvepuhkus ning katuse alla kolida. muidugi viimane nädal on uisutajale puhas rõõm olnud ning ehk kestab veel veidi. saab pool aastat rullimist täis ka.

kondiaur vs bensiin

Ajakirjanik Sten-Aleks Pihlak teel Piritalt toimetusse. ma hingan talle kurvis kuklasse. foto: Julia-Maria Linna, ÄP.

kolleegidega tegime elu huvitavamaks ning panime kolmapäeva varahommikul joonele ratta-jooksja-uisutaja ning neile vastu auto-ühistranspordi-tsikli-rolleri. alustasime hommikusel tipptunnil Piritalt ning kütsime toimetuse juurde ehk Pärnu mnt 105. tulemusi ja videot näed näiteks siin.

etteruttavalt, et uisud jäid kondimootoril liiklejatest teiseks, ratas võitis mind kahe minutiga. alguse ehk Pirita tee lõigu sõitsime tegelikult ühes tempos ja koos (kiirus kohati 40 km/h, soodsa tuule abil), kuid linna piirini jõudes kärises vahe sisse. ma ei jõudnud oma trajektoori nimelt läbi sõita ja seega ei olnud täpset pilti fooridest. pulsilogide järgi kaotasin passimistega paar-kolm minutit. samuti on uisutaja pirtsakam asfaldi suhtes, rattaga ei pea nii valiv olema.

Ja siin hingan kaamera suunal. Kiiruseks õnnestus Sten-Aleksi rattakompuutri andmeil saada kohati kuno 40 km/h. Foto: Julia-Maria Linna, ÄP

kui oleks teinud teistpidi ehk toimetusest Piritale, siis võiksid tulemused veidi teistsugused olla - Liivalaia näiteks kulgeb allamäge ja seal saaks päris energiasäästlikult pool teed läbida.

Teekond: Regati maja Pirital – Äripäeva peakontor Pärnu mnt 105

Aeg: hommikune tipptund

Liikumisvahendid ja teekonna läbimiseks kulunud aeg:

I Mootorratas 15 minutit
II Motoroller 18 minutit
III Jalgratas 24 minutit
IV Rulluisud 26 minutit
V Auto 30 minutit / ilma ummikuta 22 minutit
VI Ühistransport 36 minutit
VII Jooksja 37 minutit

ja hea uudis on, et saapad on lõpuks käes ning peale eilset jala järgi kuumutamist ka sõiduvalmis. A&T Spordi inimestele pakkus tundmatu tootja Canariam saabas palju uudistamisrõõmu.

igatahes, õhtul siis ristsed ja ehk lööb homme ka Ülemiste parklas ühel viimastest võistlustest kaasa. ja järgmiseks nädalaks lubab kuiva ilma, super. õhtuks selgub ka ehk Berliini uisumaratonil kaasa löömine. üks koht vabanes ootamatult.

vihm vs mina - 1:0

minu tulevased nunnud. raam on teine ainult.

ära hakkab tüütama see pidev vihmalahin. tean küll, et ilma peale tige olla on üks mõttetumaid asju üldse, ent vahel ei saa jõuetusest võitu.

olengi viimastel nädalatel trennid sättinud nii, et kui jooksupäevaks planeeritud päeval on ilus ilm, olen uisutiiru teinud. või teinekord ka vabal päeval uisud alla ajanud. sest muidu on ikka nii nagu näiteks kolmapäeval. takseerisin halli taevast, ent päev otsa polnud piiskagi tulnud. pakkisin end selle info peale riidesse, tegin soojenduse ja venitused ära ning kakerdasin uiskudel trepist alla. nii kui välisuksest välja sain, hakkas sadama. mingi tõsisem tüli vist ilmaga.

eile õhtul sama jama. töölt laekudes paistis küll päike ja vahel ka selget taevast, ent päeval lahistanud vesi ei olnud tänavatelt lahkunud ning õhtul võetigi uus vesi ligi. tänagi ajasin end igaks juhuks varem rajale ja käisin enne tööd jõusaalis ära, sest taevas midagi head küll ei luba. ent homme lubab enamvähem kuivemat. kui vahel sai valida, kas rohkem või vähem tuulisem ilm, siis nüüd piisab sellest, et ei saja. ma vist pole praegu valmis ka pidevalt uutesse laagritesse investeerima või siis neid pidevalt tundide kaupa puhastama.

muidu esmaspäevasest veeremisest on meeles Piritalt kodu poole kulgemist oluliselt kiirendanud taganttuul. ma ei ole vist eales nii kiiresti sõitnud kui tol korral. esimest korda oli korraks ka hirm - ehk nüüd ei jää mõni tobe kivi ratta alla, mis asfaldil veeremise lohistamiseks kujundab. vedas, jalg oli kindel.

hea uudis on see, et Webersport on mu tellimuse pärast kuuajast kirjavahetust teele pannud. nädala pärast ehk saapad käes ja enne lund tiirgi võimalik teha.

mõnevõrra häiriv on Fila FM100 vastupidavus - tugevalt kulumise märke ilmutab saabas ning kohati saab kanga vahelt piiluda ka, mis "karul kõhus on". samuti sain jagu paeltest, mida, selgus, varuosadena ei müüda. peaks küll vastupidavam kui lihtsalt pühapäevakulgejal olema.

mina vs tuul - 2:0

Minek Tartu 2. rulluisumaratonil. Pildil ka peaminister Andrus Ansip. foto Klubi Tartu Maraton.

suvi või asi. kaks uisutrenni on möödunud nii, et ühel otsal arendan rekordkiiruseid ja aegu ning on puhas kaif ja ekstaas, siis kodupoole tagasi liueldes trügiks nagu seina. paned küll kõrvas midagi energeetilist ja agressiivset mängima ning annad, hambad ristis, hoogu, ent lihtsamaks eriti ei lähe. ajab vahel vihale, et kui saja, siis on selline. tuul on ka põhjus, miks Tartu 2. rulluisumaratonil (ei tea, miks maraton, kui tegelik pikkus 36 km) veel kaasa ei löönud. äkki järgmisel aastal.

eile kulgesin mööda Pirita teed Viimsisse ja ca 4 km ka Viimsi jooksu rajal. Viimsini on väga hea rada, sealt mäest üles ja edasi on kasin - asfalt on ebaühtlane ja see õgib rattaid, mõnu ka vähem. laskumised ja tühi tee kompenseerisid samas seda.

järgmisel korral proovib ehk pärast Viimsi mäest üles ronimist mitte otse minna, vaid vasemale keerata, Viimsi tipu poole minna. seal paistis ka lai tee olevat.

kui jooksuga on suht savi, kus lipata, lihtsalt ketsid jalga ja uksest välja, siis kesklinnas elades on uisuraja leidmine paras logistika. näiteks variant on Al Maresse liigelda, ent siis kulub juba tund puhtalt ühistranspordis. kui nädalas 7-8 ja enam tundi trenni teha, siis on iga tund arvel, et väga domineerima liikumine ei hakkaks.

aga kuu ajaga olen ära lihvinud uued rattad (juba korra pööratudki) ja tuleb vist uus ring hankida. paaril korral hakkas tõukel juba alt libisema. üldse peaks vist 85A-st kõvemaid rattaid proovima. kalliks kisub see hobi. laagreid saab õnneks hooldada ja ise õlitada.

alguses oli gruuv

hakkan siia pilte ka panema, siis kui neid tekib. esimesed paar korda siis ilma.

et kõik ausalt ära rääkida, alustan kõige algusest.

uiskudega on mul hea suhe olnud lapsepõlvest, sest talviti polnud väikelinnas suurt miskit teha ning nii leidsimegi end tihti jää pealt. kui külma oli, muidugi.

rulluiskudega tegelikult 2008. aasta aprillini sügavam kokkupuude puutus ning kevadel sai uiskude hankimise ajendiks sel hooajal jooksutrennidest tunda andev põlv, millelt arsti soovitusel koormust maha võtsin ning mitmekesisemat trenni tegema hakkasin. esimene sõit möödus vihmamärjal asfaldil, selg oli kange kolm päeva, jalad sama kaua pehmed.

esimene paar oli väikeserattaline Rollerblade Astro 4.0, 2006. või 2007. aasta mudel. 78mm rattad ja ABEC5 laagrid suutsid koostöös täitsa normaalselt lipata, ent kihk kiiremini minna ning mõnikord ka teistest Pirita teel kruiisides mööda sõita viisid unistuseni suurtest - 100mm ratastest.

praegu kasutan Fila FM100 uiske, millel kõrge saabas, ent üsna voolujooneline disain ning raam võimaldab 100mm rattaid alla panna. hetkel sellest piisab. kaitsmed on ka, ja kiiver. riietest kasutan samu, mida jookmsmiseks. viimastest mõtlen vaid, et särgi peaks vast liibuvama hankima, vähem laperdamist ja tuuletakistust.

varustuse kohalt mõtlen veel uisukinnaste mõttekusele ning uuele kiivrile.

üldse tegin esimest korda uiske hankides selle vea, et väga põhjalikult ei uurinud, mida ja milleks ja kuidas kasutatakse. nii palju õnneks suutsin juba Filasid välja valides hinnata, et saapast eraldatav raam võib näiteks praktiline olla.

ongi, sest paari nädala pärast peaksin kätte saama oma esimesed madalad saapad, Canariam Signo nime kandvad. hanke põhjuseks soov kobakamad saapad kergemaks saada. ostukohaks Webersports USAst, mille omanikuga mailitsi enne ostu suhtlesin. tundus usaldusväärne. eks näis. andsin tegelikult võimaluse ka ühele Eesti kauplejale, ent vastamata küsimused-kirjad viitasid sellele, et polnud eriti oluline. mis ma vägisi ikka pressin.