kuidas uisutada 100+ km?

Jälle üks ring tehtud. Foto: Spordiportaal.

Laupäeva hommikul 8.30 paiku südalinnast Lillepi pargi poole veeredes oli tõusva päikese ja härmas rohuga täitsa lüüriline varahommik. Merelt voolas udu, tänavad tühjad. Ees ootas 6 tunni võistlus, milles mul eesmärk 100 km täis sõita.

Mõtlesin veel, et varsti ujutab selle lüürika üle testosteroon ja rullimise vahel pole aega muule mõelda, kuid nii ei juhtunud - Lillepi templina mällu ei sööbinud. Start oli meeldivalt müstiline – auravad hingeõhud, sooja tegevad liigutused ja vaikselt liikma hakkav aurav mass. Ilus. Suvel sellist pilti ei näe.

Aga minu esimene uisuvõistlus siis üle kahe aasta.

Esimesel ringil jäin miskil põhjusel hajameelselt suuremast grupist maha, siis sõitis must küsiva pilguga mööda Tarmo F ABECist, kes vist hetkeks mu selja taha tempo tõusu oli ootama jäänud, mis mindki äratas. Huvitav, mida ma mõtlesin, üksi 100 km uhada? Grupis on ju igal juhul lihtsam-kiirem, saab vahel selga sirutada. Tüürisin rulliussi sappa. Minek oli mõnus – 25-30 km/h.

Teise ringi laskumisel leidsin võimaluse külje maha panna ja kasutasin selle ka kohe ära. Haaknõelaga number ja natuke ka asfalt rebisid kombe puruks, põlv sel aastal neljandat korda veriseks, vasema randme valusaks, kannikalt sai äsja paranenud lapilt jälle naha maha. Grupi saba kadus põõsa taha. Et luid ei murdnud, spurtisin järele ja sain ca kilomeetri pärast kätte. Sealt pärineb ilmselt päeva maksimumpulss.

Temperatuur oli hommikul vist nullilähedane ja esimestel ringidel oli veidi jahe, ent see kadus grupis ja liikudes kiirelt. Nii et sooja pesu+kombe peale polnudki midagi juurde vaja. Tuul muidugi ka soodsas suunas, kirdest ehk Lillepi sirgel selja tagant.

Pildil vedamisjärjekorras kolmas. Foto: Lille Loo.

Mingil hetkel lagunes grupp kaheks ja kiiremad veeresid eest ära. Et minna veel pikalt, ei hakanud tõmblema ja jäin esialgu teise. Vedasin ise ka ringi jagu. Hästi mõnus fiiling ja värk.

Stardiärevuses olin joogi peale mõelda unustanud ja eeldasin, et tehakse ühispeatus vms, sest paljudel ei paistnud joogipoolist kaasas olevat, aga seda ei juhtunud. Nii siis jäin seisma, enne kui kütus täitsa otsas, tankisin end kiiresti spordijoogi ja veega ning surasin seljataskusse ka pudeli. Päeva teine sprint siis grupile järele. Hiljem liikusid grupis veepudelid edasi-tagasi, kihvt.

Siit edasi kulgesid kilomeetrid 50 kilomeetrini üsna sündmusteta. Vahepeal küll juhendasin selja taga ja ees liikuvaid kaaskannatajaid – pidevalt sõeluti mõttetult ohtlikke olukordi tekitada. Tegemist polnud ju võistlusega, see riskimine tundus nii asjatu. Näiteks selja taga sõitja ei toeta laskumisel kätega sul seljale, vaid kuidagi pooleldi ühe käega toetab ja siis poole kehaga veereb enamvähem su kõrvale. Üks tõuge ja meil on uisud koos. Jabur. Grupisõitu kohati ikka ei osata.

Mõne aja pärast said kiiremad meid ringiga kätte ja see kiskus meie grupi puruks, sest osad otsustasid kaasa minna, ma jäin kellegi selja taha passima ning jäin liiga maha, et järgi tõmblema hakata. Kulgesin siis mõnda aega Ain Parve ja Ants Juhaniga ühes seltskonnas ja nende tuules. Et tempo oli maas ja mõte banaani manu liikunud, otsustasin toidupeatuse teha, et mõne aja pärast tagant tulev grupp kinni püüda.

Kohe läheb söömaks. Foto: Lille Loo.

Sool ja banaan hinge all, aga gruppi ei tulnud. Uhasin siit mõnda aega aega üksi, see osa oli killer - tempo kokkus, tujule ka kõige paremini ei mõjunud. 60 km kandis tulid kiiremad ja haakisin sappa. Jõudis ka nendega kaasa minna, mis oli meeldiv tunne, sest mul olid all 100 mm rattad, kiirematel enamusel 110mm. Ehk kohati veereti laskumisel lihtsalt eest ära ja pidin rohkem tööd tegema, et vahet mitte käriseda lasta. Niiet oma lõbuks saab küll, aga võistlemiseks tuleb vist ikkagi moega kaasa minna.

75km kandis tekkinud lõhet siiski enam kinni ei lappinud, vist tõsteti veidi ka tempot. Otsustasin enda lõhkumise asemel jälle toidupeatuse teha.

Siis olin jälle veidi aega üksi, ees seljaga vastu tulevad olid liiga aeglased, tagant grupiussi ei paistnud. Hakkas raskeks muutuma, üle kolme tunni oli veeretud ning reie tagaküljed vaikselt väsinud. Hoidsin mõõdukat tempot, et kinni mitte sõita, samas ülearu naudingut just ei tundnud.

Siis läks ringide lugemine sassi. Kuna tagant tuli ühel hetkel jälle üks punt, siis haakisin neile sappa ja kulgesin kümmekond kilomeetrit nende tuules. Teadustaja kommenteeris, et võistluse lõpuni jääb veel 1,5 tundi ja mõtlesin, et ohhoo, äkki sõidan ikka kogu aja ära.

Mängisin selle mõttega ringi jagu, ent siis hakkas käe tuikamine ikkagi end nõudvamalt meelde tuletama ja otsustasin, et aitab küll. GPSi järgi tuli 110 km, ringide järgi 107,5. Hommikul oli ka kohale veerenud, selle peale mõtlesin küll hiljem, et milleks.

Eile oli kael valus, uisupoosist ette vaadates päris korralik koormus.

2,5 km raja monotoonsus meelde polegi jäänud. Nii et täna jälle rullima. Äge sügis.

Vasem käsi võttis eile kätte ja paistetas randmest siiski üles. Doktor tegi pilti ja ütles, et venitus. 10 päeva elastikut. Õnnelik õnnetus.

4:28 ja 107,5 (või GPSi andmeil 110km). keskmine kiirus 24 km/h (tippkiirus 48), pulss 134 (maks 208, mis on vist rubriigist fantaasia, sest mul üle 200 ei tohiks olla). Kolleeg Raivo Äripäevast pani jooksuarvestuse 60km kinni.

Tulemused ja fotod Spordiportaalist.