Minek Tartu 2. rulluisumaratonil. Pildil ka peaminister Andrus Ansip. foto Klubi Tartu Maraton.suvi või asi. kaks uisutrenni on möödunud nii, et ühel otsal arendan rekordkiiruseid ja aegu ning on puhas kaif ja ekstaas, siis kodupoole tagasi liueldes trügiks nagu seina. paned küll kõrvas midagi energeetilist ja agressiivset mängima ning annad, hambad ristis, hoogu, ent lihtsamaks eriti ei lähe. ajab vahel vihale, et kui saja, siis on selline. tuul on ka põhjus, miks Tartu 2. rulluisumaratonil (ei tea, miks maraton, kui tegelik pikkus 36 km) veel kaasa ei löönud. äkki järgmisel aastal.
eile kulgesin mööda Pirita teed Viimsisse ja ca 4 km ka Viimsi jooksu rajal. Viimsini on väga hea rada, sealt mäest üles ja edasi on kasin - asfalt on ebaühtlane ja see õgib rattaid, mõnu ka vähem. laskumised ja tühi tee kompenseerisid samas seda.
järgmisel korral proovib ehk pärast Viimsi mäest üles ronimist mitte otse minna, vaid vasemale keerata, Viimsi tipu poole minna. seal paistis ka lai tee olevat.
kui jooksuga on suht savi, kus lipata, lihtsalt ketsid jalga ja uksest välja, siis kesklinnas elades on uisuraja leidmine paras logistika. näiteks variant on Al Maresse liigelda, ent siis kulub juba tund puhtalt ühistranspordis. kui nädalas 7-8 ja enam tundi trenni teha, siis on iga tund arvel, et väga domineerima liikumine ei hakkaks.
aga kuu ajaga olen ära lihvinud uued rattad (juba korra pööratudki) ja tuleb vist uus ring hankida. paaril korral hakkas tõukel juba alt libisema. üldse peaks vist 85A-st kõvemaid rattaid proovima. kalliks kisub see hobi. laagreid saab õnneks hooldada ja ise õlitada.
No comments:
Post a Comment