jälle kogenum

sain eile jälle kahe uue kogemuse võrra rikkamaks. esiteks põrkusin ühel laskumisel mesilasega, tegemist võis olla ka suurema kärbsega. sain küll otse kümnesse (nina pihta pikeeris), ent hullem jäi olemata, suskamist selle kiiruse pealt ei õnnestunud ilmselt sättida.

teiseks ei olnudki varem paljajalu Pirital bussile läinud ning koju jalutanud, uisud näpus. olin parasjagu viimast ringi lõpetamas, kui padukas tee märjaks kastis. laagreid ei raatsinud raisata ning libeduse vältimiseks kolisin bussipeatusse varju. sooja õhu tõttu lootsin küll, et tee on kiirelt kuiv ja saab edasi rullida, aga lootuseks see jäigi.

ja esmaspäevasel ringil rikastusin kogemusega, kuidas süda teeb jõksu kui Lillepi Selveripoolsel laskumisel jalutas lihtsalt mingi sell, kõrvaklapid muusikaga kõrvas karjumas, põõsast välja ja risti üle tee. paar vilet, aga muusika vist oli valjem. kokkupõrget õnneks proovima ei pidanud. sõnatuks tegev pohhuism.

täna toimub õues muidugi endiselt puhas ikaldus. see nii meenutab eelmist suve, kus närviliselt nädalate kaupa ilmateadet jälgisin ja taevast piidlesin.