kas rulluisukoolitus on ainult nõrkadele?

õpilaskond kunstilises poosis 19. mail Lillepi ringil õiget uisuasendit maitsmas. Foto: Tõnis Tali.

oi, juba juuni. ups. aga algusest. alustasin rullimist tänavu eriti vara, edumaa mulluse ees mitu kuud - esimest korda sain veerema märtsi lõpus. sisehallis küll, aga sai tunnetust proovima hakata. esimene tore üllatus oli, et talvine suusatrenn (lisaks läbitud Tartu Maraton ja Haanja 100 enesetapuüritus) andsid sellise aeroobse põhja, et esimestest välitrennides aprilli alguses oli tegu pulsi üles saamisega. tänaseks on see mure muidugi lahendatud :P

aga aitab eputamisest. tegelikult tahtsin hoopis rulluisukoolituste kohta paar head sõna öelda. kui arvad, et oskad sõita, siis on just õige aeg koolituma minna ja endas pettuda, sest ise end kõrvalt ei näe ning tehnikat saab alati paremaks lihvida.

enda oskamatuse tunnistamine ei ole kusjuures nõrkus, vaid esimene samm veelgi paremaks saamise nimel. et soovitan lisaks päris alustatavatele (kellele võiks väike alustajate õpe vaikimisi koos uiskude hankimisega kaasas käia) kui juba kiirelt sõita osakavatele sportlastele.

olengi ise kuu jagu uisuklubi ABEC eestvedamisel toimuvatel õpingutel kaasa löönud - teinud eriharjutusi nii ratastel kui paljajalu murul, pumbanud nende nippidega sääred piimhapet täis, veerenud üksteise tuules, trennikaaslasi jõuga trüginud, madalalt kurve võtnud ja palju muud lõbusat.

lisaks saab teistelt varustuse, võistluste jms kohta uurida. seltsis segasem.

tulemus?
- sõiduasend - madalam, tõuge täpsem - energia kulub edasiliikumiseks, mitte rapsimiseks.
- suudan ka vastutuult täitsa kobedat kiirust tekitada (25-27 km/h kanti, mis varem oli tippkiirus).
- omal jõul olen sõitnud 35 km/h, varem kogesin sellist ainult laskumistel. nüüd harjutada seda tempot võimalikult kaua hoidma.
- uued tuttavad-trennikaaslased - üksi on tore, aga grupisõitu vaid oma egoga ei harjuta. maratonidel kaasalöömiseks samas väga vajalik oskus.
- mis kõige olulisem. tunne on iga korraga tugevam - jõuab kiirelt pikalt sõita, spurtida, vedada jms. taastub kiiremalt. äge.

kus saab õppida?
- Rollerblade´i ja ABECi koostöös Lillepi rullirajal. veel nädala jagu väliskülaliste, Bonti/Uus Maa tiimi väliskülaliste, profirullijate Alfredo Leon ja Ruben Martinezi juhendamisel.
- Tõnis "Tony" Paalme & Co Rulluisukool Tallinnas
- Extreme Sport juhendab Tartus
- eritrennina pakuvad mitmed spordiklubid

uue hooaja avapauk, peaaegu

Haanja 100 Vinter ehk 100 km suuskadel sai edukalt läbitud. võistlus, võistlusjärgne olek ja taastumine näitavad, et põhi on hea. mis tähendab, et rullimisele üleminek peaks tulema kiire ja lihtne.

seega siis algab uisuhooaeg, mille alguseks kruvisin alla rattad-laagrid ja nädalavahetusel saab TTÜ Spordihoones rullida. uhada väga seal ei saa, aga uisku jalaga harjutada ning tunnetust ikkagi. sügisel kogesin korra, et kui jääb nädalane paus kahe korra vahele, kannatab tunnetus väga. õnneks koormab uisusamm sarnaseid lihaseid kui rulluisutamine, sellevõrra on ehk lihtsam-kiirem harjumine.

õues sai eelmisel aastal esimese sõidu teha 31.03. sel aastal vist mitte? suveks plaan veel ka rullsuuski proovida, kehva (näiteks vihm) ilmaga parem trennivõimalus kui uisk. pealegi saab nii suusavormi säilitada ja ülakeha ka koormata.

mõne maratoni tahaks ka sel aastal läbi sõita. ja kes teab, äkki ultrasõit (6 või 12 h) sügisel ka.

Bont nüüd ametlikult Eestis esindatud

esiteks üks väga hea uudis varustuse hankijaile. Kert Keskpaiki eestvedamisel on nüüd Bont ametlikumalt Eestis esindatud www.bont.ee. kiirpilk näitas korralikku valikut ja vägagi häid hindu. niiet aeg rege rautama hakata.

muidu, kuna lund endiselt jätkub, suusatan. nädalavahetusel ees Äripäev Marathon Teami logo all ja tiimikaaslase Raivoga 100km kestvussõit, millega saab suusahooajale ametliku punkti ning hakkab vaikselt üleminekuperiood rulluisuhooajale. kuna asfalt on lume alt üha enam paista, käivad neelud juba veeremise järele. nüüd ehk napid paar nädalat-kuu veel jäänud, eelmisel aastal sai juba 31.03 esimene veeremine tehtud. mõnus.

veeremast libisema

oi, jälle mitu kuud möödas. sorry.

ajaloo huvides täheldan üles, et pärast terade hankimist kruvisin ikkagi rattad uuesti alla, sest oktoobri lõpp võimaldas toredalt veereda ning oleks novembrini välja sõitnud, sest sügis käitus korralikult ja leidsin ka tuulevaiksema paiga, kuid siis võtsin kuuks üldse aja maha ja käisin üle ookeani.

trennipaus, millest kohati oli kahju, sest ilm oli NYCis selline (ja Central Park ka, oi ma olen kade), et oleks seal vabalt võinud poole novembrini veereda. Washington oli veidi vihmasem, samas uisutatav. niiet sügis võib ka kihvt olla. muidu viisin mõtte spordilt nii ära, et plaan miskit varustust sealt hankida (jala järgi valatud saapad) jäi täitsa realiseerimata. teine kord siis ehk.

Eestisse naasedes oli detsembri alguses ka paar nädalat kuiva ja äärepealt ajasin rattad välja, kuid jetlag oli oma töö teinud ja paar nädalat oli suht vaevaline ree peale saamine. ja siis tuli lumi. ja nüüd ma suusatan. ja lund lubab kaua. muidugi, kui olen vahel mõelnud, et jooks on uisu kõrval ikka lihtsaim ala (sõltumatus kliimast ja ilmast), siis suusk on samm komplikatsioonidele veelgi lähemal. aga noh, kolleeg teadis rääkida, et kunstlumi püsib ilusti ning tema tegi mullu (suusailm oli tõsiselt kehv) viimase sõidu aprilli alguses. siis, kui ma juba sulavate hangede vahel rullimas käisin. niiet polegi vast hullu.

eelmisel talvel hullult muretsesin, et ei saa uisuliigutust teha ja igatsus uisu järele oli suur. kihvti talvega pole probleemi. vabastiil tundub suuresti samu lihaseid koormavat ning selga-kõhtu saab jõusaalis järele aidata. seega, mõnus. nüüd paar kuud veel nälja kasvatamist ja siis uuesti asfaldile. talved võikski nüüd sellised olla, aitäh.

ahjaa, Tartu Maraton on ka plaanis, pärast 15aastast pausi suusatamises. oh hullust.

Pirital ja Nõmmel siis näeme.

asfaldilt jääle

mu esimesed (miinus saabas) ja mittetriibulised.

pikk vahe jälle tekkinud. mis seal ikka, vahepeal kõvasti uisutada rassitud ja nüüd, sügise tulekuga, on veidi aega tekkinud. rulle pole poolteist nädalat alla saanud, sest ilm on nii kasin, et tuleb vist hooaeg lõppenuks lugeda. kahju, sest liikumine hakkab uisutamist meenutama ning paar nädalat tagasi joonistasin tuulevaiksel õhtul Pirita teele nii ilusais S-e, et raske oli öö hakul kodu poole veereda. saaks seda taset nüüd talv läbi hoida, siis võiks kevadel hõisata.

tormikolmapäeval õnnestus isegi trennike Lilleküla staadioni naabruses ära teha, ent seda soosis kuiv asfalt. seda luksust viimased päevad pole olnud.

niisiis kontakteerusin Kert Keskpaigiga, kes Maple´i jääterasid vahendab, ning sain omalegi esimesed isiklikud jääterad. käisin ja kakerdasin nendega kohe peale allakruvimist kohe ka Premias jääl ning tunne on ... huvitav. kui arvad, et rullidega oskad sõita küll, siis jääl see arvamus põrmustub. tehnikavigu andeks ei saa.

samas, kui hästi kulgeb, siis on puhas kaif. pooleteisetunniga saingi mingi tunnetuse ka lõpuks kätte ning lõpuks võis liikumist isegi uisutamiseks pidada. õppimisruumi on palju niiet igav ehk ei hakka.

nüüd tuleb ainult leida aeg, mil jääle laste hokitunni mudilasi ei pudeneks. paar avariid sai pühapäeval läbi proovitud. kodus ei tasu proovida.

muide, Eesti mehed lähevad esindusliku delegatsiooniga Venetsueelasse võistlema 1. novembril.

kuumutamine vol 2

nii saab ka kuumutada. foto Bont.


praegu on täitsa hea meel, et paar päeva vihmane on. esiteks ei teki siis kiusatust ja teiseks saab korralikult ära taastuda. teisipäeval nimelt juhtus nii, et lubasin endale toast välja veeredes, et ei kuku uhama ja teen rahuliku tiiru, kuid Lillepis ühe tuulerohke sirge eel üks ratur must möödus. kuna tuulega lõik on, teadagi, tüütu, siis haakisin end sappa.

tempo oli tal üleval, mis tähendas, et mul ka. aga kõik sujus ja veeremine oli ilus (Rollerblade`i kombinatsioon Hyperi veerevatest ning HTO PRO laagritest teevad oma töö), et andsin aga minna. hiljem kodus tundsin, et põlv vist ei kannata veel sellist lähenemist välja. homme julgen ehk uuesti, rahulikult, veerema minna.

täna aga on uuesti ees käik A&T Sporti, et vasaku jala saabast veidi kuumutada ning paremaks vormida. hakkab hästi tobedalt jalale. eks esimesel korral ei saanud teda 100% paika ka, sest saapad võetakse fööni pealt maha ühel ajal ning esimesena sõlmisin jalga parema jala oma, mis tähendas, et vasak oli asjani jõudes juba maha jahtunud ning veidi tahkunud ehk mitte nii hästi vormitav kui võiks.

vaatan ka üht õpetust, kuidas õigesti kuumutada. pole ise varem selliselt kettaid kasutanud.

Rollerblade Rachemachine - testitud, ja mitte ainult

mudelivalik. 1. tunni kestvussõit 2009.

juhtus nii, et Rollerblade`i demopäeval sattus jalga Rachemachine`i mudel. olin kohale veerenud enda Canariamidega ning kontrast esimese mugavuse kasuks oli selline, et mul on nüüd uued nunnud. läksin tegelikult ainult rattaid ostma.

kuumutatud ja kaks sõitugi tehtud. hurmav. üks nukk hõõrub totralt ja tuleb ilmselt üks kuumutusring veel teha, kuid muidu on vinge. HTO PRO ja Hyperi rataste kombinatsioonis on nii pehme veeremine, et polegi miskit sellist varem kogenud. vastu tuult kannatab ka ilusti lükata.

Canariam Signo läheb seega müügiks. annan Fila raami ka kaasa. saapa suurus 42, millimeetrites 275. ühe korra kuumutatud, hästi hoitud, kulumisjälgedeta. vahatatud paelad.