suvisida tegemisi ära viska sügise varna

1. juuni, pärast esimest veeremist uutel ratastel.



põlvelõikusest on nüüd nii palju möödas, et kannatab vaikselt trenni tegema hakata. mis tähendab, et sel nädalal tuli kolm tiiru uisukudel, ajaliselt mõned tunnid. endiselt vaimustun tempost ja veeremisest. tehnika muidugi on koledal kombel pikast pausist kannatanud, aga see on lihvitav.

küll olen sel nädalal pahandanud palju. iluste ilmade tõttu on rattal ja uiskudel liiklejaid ka palju, nii Pirita teel kui Lillepi kodurajal. mida ei ole, on ohutunne ja kohati ka teistega arvestamine. kiiver on üsna haruldane nähtus, ka siis, kui inimene eriti üldse ei kontrolli kuhu või kuidas uisud ta viivad. ja siis keset rada tuterdamine, lastel vabalt joosta laskmine jne jne.

saan aru, et suvi ja aktiivsed eluviisid jms jne, aga nõutuks teeb küll kui laskumise järel avaneb põõsa tagant kamp keset teid vankritega parkinuid. ei teagi, mida teha. vist õhtul hiljem käima hakkama. selles mõttes oli sügisel toredam, et ilm küll jahedam kui sellevõrra ka liiklejaid vähem.

ps. kuna ilm on ilus, siis lubage siia ka veidi pausi ehk jutu asemel tegusid ja rulliradadel näeb.

muide, lugemiseks. Eesti mehed Euroopas karikasarjal osalemise muljed Jaanus Ritsoni sule läbi ning Kert Keskpaik peab samuti ajaveebi.

uuesti rajal

Kert Keskpaik eile, Tallinna II Rulluisumaratonil esimesena finišis.

ikka ja jälle imestan, kuidas tunnine uisutiir teeb nädala heaks. ükskõik, kui kiire ja pingeline on olnud, siis tund ratastel ja metsa vahel ning kõik on ebaoluline. võimas. mäletan selliseid laenguid eelmisest sügisest ka. pärast talve sisehallis higistamist on see meeletu motivatsioonisüst.

eelmisel nädalal tegin pärast aprilli teise tiiru, sest lõigat põlve konditsioon tundus olevat opieelne. mõtlesin, et teen rahuliku tunnise otsa, et ei võistle ja harjutan uut saabast jalaga. raske on mitte kiirendada, kui ilm on ilus ja soe, uued rattad-laagrid (HTO PRO laagrid) veerevad peaaegu et ise ning mitu tükki konkurentsi ka tee peal võtta.

stiil õnneks väga ära vajunud pole, uisutunnetus (uued saapad ka) ja vastupidavus on aga kasinad. eks lähikuud lähevad lihvimisele. sügiseks saab ehk asja ka. vaatame-proovime.

naasesin kõrge saapa juurde, sest hüppeliigese kõõlused tunduvad mitte väga kannatavat madala saapa serva ja kippusid põletikuliseks. muidugi võib asi ka konkreetses saapas olla. suurel mudeli on kaaluvahe ja juhitavus nõks kehvem kui tahaks. aga kannatab ehk ära kuniks vajalikud piirkonnad tugevaks treenitud ja paari muud mudelit saabast ka katsetatud.

eile käisin maratonil ka. sõita ei kannatanud, tegin pilti hoopis. püüan õhtul miski veebigalerii ka tekitada.

EDIT: galerii hakkab edaspidi olema siin - www.flickr.com/photos/rulluisutamine.

kõrge või madal?

Poolkõrge saabas Bont Semi-Race, alternatiiv kõrge ja madala saapa vahel. Foto The Life Of Bryan.


sügisel lubasin kirjutada kõrge ja madala saapa võrdluse. teen selle nüüd, hooaja alguseks ära. enamusel ehk veel saapad ostmata. ja lõppu lisan paar õppetundi.

tegemist puhtalt kogemusliku kokkuvõtte (põhineb kolmel uisupaaril), mitte teadusliku analüüsiga.

alustasin ise kõrge mudeliga (Fila FM100), ent liikusin madala peale ja eelistangi tegelikult ise viimast - kiiruse, kompaktsuse ja kerguse tõttu. teisalt jälle olen hädas sellega, et madala saapa serv ei tee koostööd hüppeliigese ümbrusega ehk tõrjun hüppeliigeste ümbert kõõluste põletikku. võimalik täitsa, et konkreetse uisusaapa häda. nii kaalungi sel hooajal kahe paariga tegeleda - võistlemiseks üks (madal), trenni teine (kõrge). variandiks võib olla ka nn poolkõrge saabas - Rollerblade´i mudelivalikus on selline näiteks Pro Marathon, Bontil Semi-Race.

minu muljed siis.

kõrge saabas
plussid:
- toetab hüppeliigest
- pehmed ehk jalas kohe mugavamad

miinused:
- raskem kui madal
- füüsiliselt kobakas
- suvel jalas palavad, katab jalast suurema pinna

madal saabas
plussid:
- kergem ehk saad jõudu sõidule ja tehnikale kuulutada, mitte saabaste tassimisele
- kompaktne suurus ehk paremini juhitav
- universaalsus - saad vahetada raami, kuumutada saapa täpselt jala järgi jne

miinused:
- surve hüppeliigesele suurem
- täpne jalgasobivus kriitilisem kui kõrgel saapal
- vähem pehmendusi
- kohati krõbedam hind

mida kõrva taha panin?

- anna aega ehk uut saabast harjuta jupikaupa, mitte kohe kaheks tunniks kruiisima. Näiteks uue saapaga sõitma hakates sõida paralleelselt veel vanaga (nn üleminekuaeg). Jalg vajab harjumiseks aega, muidu on tulemuseks hõõrumised, villid, halvemal juhul ka näiteks hüppeliigese kõõluste põletik (sain ise selle madalate saabastega liigusinalt sõites).

- proovi erinevaid jalga - jalad on erinevad ehk üks mudel sobib ühele, teine teisele. Jala laius ja kuju inimeseti erineb ning sellest sõltub uisu mugavus jalas.
- numbri järgi ära iial osta. mu tennise jalanumber on 44, jooksutoss 43,5, madalad uisud 42, kõrged 43. süsteem, ma ütlen ehk proovi jalga.

olulisim moraal: uisk peab jalas (ja sõites) mugav ning mõnus olema. kui midagi (ka väikest= häirib, siis on tulemuseks kehv fiiling ning lõpuks võibolla ka vigastus. iga väike ebakõla võimendub sõiduga järk-järgult.

avatud

ei pidanudki eile vastu ja keerasin pehmed kummid alla ning lahkusin 1700 Pirita poole. olin hoobilt tagasi sügises, kus uisutiir kõik keerulise peast pühkis ja koju jõudsin nagu uus inimene. meeletu positiivne laeng, kirjeldamatu. sarnane eufooria valdas eelmisel kevadel, kui esimest korda ilusa ilmaga sörkima sattusin. kogu talve hallus ja sopp ja pori on korraga nii tühised.

täna on jala teatud lihased valusad, ent selg, mida ise rohkem pelgasin, ei annagi tunda. talvine jõusaaliskäik on asja ette läinud.

muidu oli üsna sürr elamus lumiste platside vahel kuival asfaldil kulgeda. tee oli tühi ja linna poolt tulles sai mõnusalt hoogu üles. kõik liigutused polegi veel lihastest ununenud.

lühikokkuvõte hetkeseisust.

+
- teed on puhtad ja sõidetavad
- kui graniit on maas, on ta enamasti ühes jooksvas viirus ehk praegu on teda soodus koristada, enne kui laiali pühitakse
- taganttuul

-
- graniit on veel maas
- uusi saapaid on vaja, olemasolevad hakkavad ikka lollisti jalale (hüppeliigese ümbrus ja saapa laius segavad)
- vastutuul
- Lillepi rada on hetkel uisutamatu, nõlvadelt sulab lumi otse üle tee
- pori ja liiva on palju, eriti madalamatel lõikudel

hooaeg 2009 - peaaegu avapauk

märk sellest, et kevad (häälda: rulluisuhooaeg) hakkab lähenema, on pidev uisuinfo lappamine ja poest veerevate saabaste otsimine. eile peaaegu libastusingi juba, sest asfalt iga päevaga järjest kuivem ning eelmisel nädalal näidati isegi päikest ja Lilleküla staadioni ümber oli kõik ilusti kuiv. linnas uitav tuul siiski sundis loobuma. muidu mõte kipub juba regulaarselt mere äärde ja Lillepisse uitama. sügisest saadik (3. novembril sai vist viimane veeremine tehtud) olen "nälginud" ja uisku katsunud, mitte jalga pannud. tahaks juba küll. nädalavahetuseks lubab sooja, äkki saab jala valgeks.

aga enne füüsilise tegevuseni jõudmist paar uudist. esiteks, blogimine siin veidi muutub. liitusin sügisel ABECi uisuklubiga ning hakkan koostöös nendega ajaveebi pidama. mismoodi ja mahus jms teemad selguvad lähinädalatel, enne hooaaja algust. teine nupp, et Abeci Twitter ehk säuts ehk lühisõnumite vahetamise koht asub aadressil www.twitter.com/rulluisutamine. sealgi hakkab igasugu kiiremat infot olema. tuleb põnev hooaeg, ma arvan.

ja otsin uusi saapaid.

lisatud 2 tundi hiljem: tundub siiski, et 31.03 läheb ajalukku kui esimene rullimispäev. kohe, kui tööasjad valma, rattad alla ja minek. vapramad on muidugi juba üle-eelmisel nädalavahetusel oma esimesed veeremised ära teinud.

tööorja päevaraamat

kuniks töörindel tegusid teen, lugege teiste kirjutatut, mis küll otseselt uisutamise kohta ei käi, ent spordi kohta küll:

- rattahuviline Margus Merisalu kirjutab Õhtulehes mittetervisesportlaste otsitud põhjustest sportimisest hoidumiseks
- Andrus Nilk vahendab EPLis, kuidas on joosta 246km jutti

ja Haruki Murakami kirjutab raamatus What I Talk About When I Talk About Running, miks tasub joosta ja mida see annab. üks moraal näiteks: kui tahad elada ebatervislikku elu, vajad sa tugevad ja vastupidavat keha.

aeg jääle kobida?

Kip Carpenter, USA kiirjääuisutaja. Lars Hageni foto.

viimane uisutiir jäi novembri esimestesse päevadesse ning kerge nälg on. samas tuleb see võibolla hoopis kasuks, et kevadel ei oleks poolkükis ringiliikumisest villand. trenni olen küll teinud - siserattasõit ja ujumine mahu-vastupidavuse ning jõusaal vastupidavuse arendamiseks.

täna nägin aga, et Soomes toimub veebruari lõpus traditsiooniline Finland Ice Marathon (eelmisel aastal lõid seal kaasa ka Eesti mehed ABECi klubist - nende muljed siit). mis omakorda võib motiveerida siiski lähinädalail jääle kolima. mõtleme veel, ahvatlev on küll. kuna mu uisumiveik pärineb niiehknaa jäält, oleks see justkui juurte juurde tagasiminek.

olen paar postitust võlgu, püüan lähipäevil end parandada.