kuumutamine vol 2

nii saab ka kuumutada. foto Bont.


praegu on täitsa hea meel, et paar päeva vihmane on. esiteks ei teki siis kiusatust ja teiseks saab korralikult ära taastuda. teisipäeval nimelt juhtus nii, et lubasin endale toast välja veeredes, et ei kuku uhama ja teen rahuliku tiiru, kuid Lillepis ühe tuulerohke sirge eel üks ratur must möödus. kuna tuulega lõik on, teadagi, tüütu, siis haakisin end sappa.

tempo oli tal üleval, mis tähendas, et mul ka. aga kõik sujus ja veeremine oli ilus (Rollerblade`i kombinatsioon Hyperi veerevatest ning HTO PRO laagritest teevad oma töö), et andsin aga minna. hiljem kodus tundsin, et põlv vist ei kannata veel sellist lähenemist välja. homme julgen ehk uuesti, rahulikult, veerema minna.

täna aga on uuesti ees käik A&T Sporti, et vasaku jala saabast veidi kuumutada ning paremaks vormida. hakkab hästi tobedalt jalale. eks esimesel korral ei saanud teda 100% paika ka, sest saapad võetakse fööni pealt maha ühel ajal ning esimesena sõlmisin jalga parema jala oma, mis tähendas, et vasak oli asjani jõudes juba maha jahtunud ning veidi tahkunud ehk mitte nii hästi vormitav kui võiks.

vaatan ka üht õpetust, kuidas õigesti kuumutada. pole ise varem selliselt kettaid kasutanud.

Rollerblade Rachemachine - testitud, ja mitte ainult

mudelivalik. 1. tunni kestvussõit 2009.

juhtus nii, et Rollerblade`i demopäeval sattus jalga Rachemachine`i mudel. olin kohale veerenud enda Canariamidega ning kontrast esimese mugavuse kasuks oli selline, et mul on nüüd uued nunnud. läksin tegelikult ainult rattaid ostma.

kuumutatud ja kaks sõitugi tehtud. hurmav. üks nukk hõõrub totralt ja tuleb ilmselt üks kuumutusring veel teha, kuid muidu on vinge. HTO PRO ja Hyperi rataste kombinatsioonis on nii pehme veeremine, et polegi miskit sellist varem kogenud. vastu tuult kannatab ka ilusti lükata.

Canariam Signo läheb seega müügiks. annan Fila raami ka kaasa. saapa suurus 42, millimeetrites 275. ühe korra kuumutatud, hästi hoitud, kulumisjälgedeta. vahatatud paelad.

urban city skating vms

päev otsa passisin eile ilusat ilma ja õhtu seda pakkuski, ent pooletunnine siesta tegi nii uniseks, et mõtlesin uisutrennist loobuda. 22 paiku olin siiski ratastel ning tavapärase Pirita-Lillepi trajektoori asemel võtsin pöörde linnavahele. mõtlesin testida, kas on võimalik Pealinnas suurerattalistega tänavatel harjutada. mitte, et seda peaks saama. niisama, uudishimust.

jalga panin muidugi püssid ehk madalad saapad, mille kontroll ja juhitavus on kaks erinevat asja suurte saabastega võrreldes. uhasin sadamasse, keerutasin paari parklas ja siis kippusin Rävalasse, sest tööle jalutamisega olen seal uut ja musta asfalti märganud, millel kohe kisub veerema. allamäge sai hea hoo sisse, mida taltsutas veidi Radissoni ees krobeliseks muutunud sõidutee. politseid polnud õnneks, oleks pättuse eest ilmselt rihma saanud.

aga on võimalik küll. sprinditrenniks (lõikudena) ja niisama kulgemiseks täitsa võimalik linnavahel hakkama saada. huvitavam ka, kui nädalast nädalasse ühel ringil lasta. asfaldi ebaühtsus ning üleminekukohad ja rööpasse sõidetud teed veidi kisuvad rõõmu alla. aga ainult veidi. järgmisel nädalal jälle.

täna käisin uisuklubi ABEC korraldet koolitusel ja tekkinud enesekindlus sai mitu suurt pragu. üldse ei oska kohe, selline tunne. osalt toitis seda ka mu poolkõrge saabas, mis korralikult poosi sisse võtta ei lasknud oma kõrgele ulatuva jäikusega. kui positiivset nooti sellest kõigest otsida, siis arenguruumi on ehk igav ei tohiks hakata.

esmaspäeval proovin uusi madalaid saapaid. ikkagi ei pääse vist :P esmaspäeval siis Lillepis jälle tarkust ja stiili ja tehnikat ammutamas.

nädalavahetuseks Saaremaale. kes Ninase kandis liigub, siis seal uue tee peal teen ilmselt poognaid.

uus algus

Eesti üks parematest, Kert Keskpaik Lillepi pargi rajal II Tallinna uisumaratonil.

alustasin eile postitust ja kirjutasid "midagi huvitavat polegi toimunud". panin selle päeval kirja ja mõtlesin, et lõpetan sissekande õhtul kodus. ja siis. lõi taeva selgeks, enne neljapäeva sinist taevast üldse ei lubanud, mis loomulikult tähendas peaaegu spurtimist töölt koju ning uisude jalga sidumist ning padavai Pirita poole minema asutamist.

mõtlesin, et teen rahuliku sõidu, sest tuul oli tugev ning palvetasin rajale suundudes, et tuul oleks vastu Piritale minnes, mitte vastupidi. eksisin mõlemas ja uhasin Piritale sellise kiirusega, mida varem pole arendanud. tehnika klappis ja 45-50 km/h võis olla vabalt. kirjeldamatu tunne ja tänagi kisub veel naerule. võimas, ma ütlen. võimas. eriti pärast tervet talve siseruumides higistamist.

üldse võib eelmisest nädalast uiskudel tehtavat trenniks nimetada. seni oli harjutamine ja opist taastumine. nüüd hakkab juba võhm naasema ning selg harjuma.

mis on miinus, on suurte saabaste kobaklus. RB Pro Marathon on küll kergem ja kompaktsem saabas kui muidu kõrged saapad, aga ikkagi - kilone kobakas kaasas tassida on väsitav. hakkab kordamööda madalate saabastega harjutama.

teine miinus on koristamata Lillepi park (nägin eile kahte kukkumist, käbide otsa) ja osad pimedad kurvid. Oliver kirjutab oma kogemusest.

lõpuks siiski positiivne noot. nädalavahetusel väisasin hooaja teist võistlust, tunni kestvussõitu aurusaunas (üle 30 kraadi sooja pluss üha kasvav õhuniiskus). kuna ise olin pooleteise kuu jagu uiskudel, ei hakanud end lõhkuma ja lasin teistel piinelda. tegin pilti, näitan lähipäevil.

EDIT: mõned fotod võistlusest: www.flickr.com/photos/rulluisutamine.

jälle kogenum

sain eile jälle kahe uue kogemuse võrra rikkamaks. esiteks põrkusin ühel laskumisel mesilasega, tegemist võis olla ka suurema kärbsega. sain küll otse kümnesse (nina pihta pikeeris), ent hullem jäi olemata, suskamist selle kiiruse pealt ei õnnestunud ilmselt sättida.

teiseks ei olnudki varem paljajalu Pirital bussile läinud ning koju jalutanud, uisud näpus. olin parasjagu viimast ringi lõpetamas, kui padukas tee märjaks kastis. laagreid ei raatsinud raisata ning libeduse vältimiseks kolisin bussipeatusse varju. sooja õhu tõttu lootsin küll, et tee on kiirelt kuiv ja saab edasi rullida, aga lootuseks see jäigi.

ja esmaspäevasel ringil rikastusin kogemusega, kuidas süda teeb jõksu kui Lillepi Selveripoolsel laskumisel jalutas lihtsalt mingi sell, kõrvaklapid muusikaga kõrvas karjumas, põõsast välja ja risti üle tee. paar vilet, aga muusika vist oli valjem. kokkupõrget õnneks proovima ei pidanud. sõnatuks tegev pohhuism.

täna toimub õues muidugi endiselt puhas ikaldus. see nii meenutab eelmist suve, kus närviliselt nädalate kaupa ilmateadet jälgisin ja taevast piidlesin.

abiks ikka

kaks vidinat, mida varustusse soovitan. uute saabaste tõttu olen veel hädas (pole veel päris jala järgi kujunenud) hõõrumiste ja jalapealehakkamistega (jalg jääb siin tavaliselt voodrile vms alla). niisiis käisin apteegis nõutut nägu tegemas ja sain kaasa kaks toodet, mis oma headust paari proovikorraga tõestanud on.

- esiteks huulepulga moodi keemiline asi, mis aitab hõõrumiste vastu. tekitab nahale miskit geelisarnast, isegi kui hõõrub, ei muutu koht kuumaks-hellaks ehk ei teki ville. ca 85 krooni.

- extreme plaastrid (mägironija pilt on kaanel). tugev liim ja riie ning peab seetõttu vastu ka pikemale hõõrumisele ehk ei kooru näiteks sporti tehes maha, selle käigus osa nahka ja karvkatet kaasa võttes. ca 45 krooni.

olen proovinud ka haavaplaastreid villide peale ehk neid, mis on pehmed, kummimoodi materjalist, kuid need kipuvad esimeste minutite jooksul oma kohalt lahkuma. oma kogemus seega soovitada ei luba.

suvisida tegemisi ära viska sügise varna

1. juuni, pärast esimest veeremist uutel ratastel.



põlvelõikusest on nüüd nii palju möödas, et kannatab vaikselt trenni tegema hakata. mis tähendab, et sel nädalal tuli kolm tiiru uisukudel, ajaliselt mõned tunnid. endiselt vaimustun tempost ja veeremisest. tehnika muidugi on koledal kombel pikast pausist kannatanud, aga see on lihvitav.

küll olen sel nädalal pahandanud palju. iluste ilmade tõttu on rattal ja uiskudel liiklejaid ka palju, nii Pirita teel kui Lillepi kodurajal. mida ei ole, on ohutunne ja kohati ka teistega arvestamine. kiiver on üsna haruldane nähtus, ka siis, kui inimene eriti üldse ei kontrolli kuhu või kuidas uisud ta viivad. ja siis keset rada tuterdamine, lastel vabalt joosta laskmine jne jne.

saan aru, et suvi ja aktiivsed eluviisid jms jne, aga nõutuks teeb küll kui laskumise järel avaneb põõsa tagant kamp keset teid vankritega parkinuid. ei teagi, mida teha. vist õhtul hiljem käima hakkama. selles mõttes oli sügisel toredam, et ilm küll jahedam kui sellevõrra ka liiklejaid vähem.

ps. kuna ilm on ilus, siis lubage siia ka veidi pausi ehk jutu asemel tegusid ja rulliradadel näeb.

muide, lugemiseks. Eesti mehed Euroopas karikasarjal osalemise muljed Jaanus Ritsoni sule läbi ning Kert Keskpaik peab samuti ajaveebi.