Kiiruisutajad sisehallis. Foto: Volverine Speed Team.reedel ja esmaspäeval ja kolmapäeval ja neljapäeval Pirita teel kodupoole rullidel tuuleseina lükata uhades ajas vahepeal ikka selja sirgu ja ropendama. võtsin ükspäev küll ühe 50 meetrit eespool suure saapa ja väikese rattaga kulgejatest sihikule ja plaani, et enne tee lõppu oled sa mul käes, ent loobusin peagi. tuul on viimased päevad nii tugev olnud, et vastik kohe. eile motiveeris kodupoole suundudes lõpuni tempot tegema peaminister, kes õhtust uisutiiru tegi.
head kaasneb aga ka sellise ilmaga, tee on suht vähe rahvastatud ja saab oma sõitu sõita.
sain esmaspäeval uued rattad ka alla, Rollerblade'i miskit 84A tähistust kandvad, mis on Matteri Lite Marathoniga (86A) võrreldes ikka padi betoonpõranda kõrval. ühtlasi kannatavad pehmenduse tõttu ka kiirusomadused ehk kiirendused läksid üle kivide-kändude (oksterisu ja tammetõrude ka, kui täpne olla) ja lõpuks lõin sellele ka käega. pressid-pressid, aga hoogu ei tule. kõval rattal on küll vibreering suurem, ent tempot vastavalt lükkamisele ka. üldse oleks vist loogiline hoida ühed laagrid ja rattad (kiired) võistlemiseks?
saapaid tuleb vist uuesti kuumutada, sest hüppeliigese nuki kohalt hakkab miski niimoodi jalale, et teise sõidutunni lõpuks on valus ja katsudes tunne, nagu oleks sinikas vms. saabast seespoolt katsudes ei anna samas midagi tunda. hõõrumised on õnneks ajalugu.
igatahes, ilmateate lubaduste kohaselt saab sel ja osalt ka järgmisel nädalal veel normaalselt rullida, aga üha enam tuleb ilmselt siseruumide poole hakata vaatama, sest jahedaks kisub ja kaua selle tuulega ikka rassida. vihmas ja märjas on pool mõnu ka kadunud, tiba ohtlik ka.
niisiis. kus talvel rullidel sõidetakse?
lugemislink aga 24h rullisõiduteatevõistlusest Montrealis. ehk miskit ultrat järgmisel aastal ka Eestis võimalik proovida.
No comments:
Post a Comment